Matustega kaasnesid inimohvrid ja mumifitseeritud surnukeha austati edasi spetsiaalses pühamus, kus see suurter riiklikel pidustustel rahva ette toodi. Enne surma kuulutas avalikult kuningas ühe poegadest troonipärijaks. Poeg ei pärinud lossi ega varandust see jäi muude suguvõsaliikmete hallata ja seetõttu pidi vallutama maad ja rajama cuzcosse uue lossi. Riik jagunes 4ks suureks piirkonnaks, valitsejad pärinesid inkade ülikute seast. Väiksemate alampiirkondade valitsejad olid kohalikud. Kogu maa kuulus riigile ja templitele. Lihtrahval lasus riiklik töökohustus, mis määrati igale perele tema käsutuses oleva maatüki suuruse järgi. Kohustused märgiti üles sõlmkirjas. (köiele tehtud sõlmede ehk kipudega). Talupojad pidid harima lisaks oma põldudele ka riigi ja templite maid, ehitama ja korrastama losse, templeid, teid ja niisutussüsteeme. Töötati suurte gruppidena ning rütmilise laulu saatel.
Ülikute lapsi valmistati ette preestriks- ja ametnikukssaamise jaoks, lihtrahva lapsed õppisid sõjameheoskusi. Koolis pidid käima ka tüdrukud, neile õpetati käsitööd, rituaalseid tantse ja laule. Hispaanlastest vallutajate sõnul ohverdati aastas ~20 000 inimest, päevas ~50 (ei pruugi olla täpne). Inkade ja asteekide erinevus oli selles, et asteegid ei hoolinud alistatud rahvastest ega lasknud neil valitsemises osaleda, samas aga inkad määrasid alampiirkondade asevalitsejateks kohalikud. Mõlemas aga kehtis hierarhia. Inkade peajumal oli päikesejumal Inti. Kuningas oli selle jumala kehastus. Ohverdati 4-10-aastaseid lapsi ja nad oli nagu maskuandam riigile. Asevalitsuspiirkonnad pidid eraldama riigile teatud hulga väikseid lapsi, keda kasutati müstilistel tseremooniatel selleks, et neid ohverdada. Tseremoonia käigus tapeti nii poiss kui tüdruk ja nad maeti nagu nad oleksid olnud abielupaar. Enne surmamist nad uimastati
annaabi.ee 
