käsknikeks. Maiskondae tülid Liivim orduharus lõppesid ~1450, kui om-ks määrati vestfaallane Johann von Mengede, edaspidi jäid vestfaallased Liivim ordus juhtivaks elemendiks. 1448 sügisel Riia pp-ks Ordu soosik Silvester Stodewescher, kelle salakavale pol tagajärjel nõustus Riia toomkapiitle vastuu võtma ordurõivastuse. 21.aug 1452 Kircholmi leping Riia pp ja Liivim ordum von Mengede vahel, mille kohaselt Riia linnal tuli anda nii pp-le, kui om-le alamlus vanne. Riiale see vastuvõetamatu ja algasid ,,võitlused Kirckholmi lepingu ümber''-puhkes 6päevane sõda Ordu ja Riia vahel, Ordu okup ka osa ppk-a. 1454 Volmari maapäeval Kirkholmi lpng astus jälle jõusse. Riia pp andis liitlaste saamiseks ppk liivlastepoolses osas vasallidele avardatud pärandiõiguse (nagu varemalt Harju-Virus) nn Silvesteri armuõigus. 1457 Ordum algatusel Liivim seisuste vahel pp osavõtul üldine maarahu.
3) linnade autonoomsele haldusele - linnakodaniku staatus, mis ei olnud sõltuvuses ei feodaali maavaldusest ega ka vasallilepingust, vaid tugines privileegiga saadud vaba linna staatusele (vt: linna õhk teeb vabaks). Absolutistliku monarhia kinnistumine ning pärisorjuse kaotamine viisid selleni, et ei olnud enam vajadust feodaalse, seisuslikult hierarhilise allumuse (alamluse) järele: elaniku vahetu alamlus oma domeeniisanda (vasalli või allvasalli) suhtes; domeenivasalli alamlus - senjööri suhtes; senjööri alamlus - monarhi suhtes. Järk-järgult asendus absolutismiajastul pärilik aadel (pärusaadel) nn teenistusaadliga. Kuna monarh=riik, siis loogiliselt jõuti arusaamani ka allumusest mitte oma vahetule aadlikust isandale, vaid otse üksnes konkreetse riigi monarhile (monarhi alamad). Selle käsitlusega seondub territoriaalse võimu doktriin.