[2] Erivajadusse peaks suhtuma nii, et esmalt on inimene ja seejärel erivajadus. Erivajadus ei ole haigus vaid seisund. Lapse jaoks on kõige tähtsam õppida elama sellisena, nagu ta on, seega me peame õpetama last tema erivajadusega kohanema, olgu see siis vaimu-, keha- või kõnepuue, aktiivsus- või tähelepanuhäire, eriline anne vm. [5] Psüühiliste või käitumuslike häiretega laps. Käitumisprobleemidega isikute grupp on piisavalt lai ja seda saab vaadelda omakorda eraldi alagruppidena või ühtse sotsiaal- käitumuslike arengu erisustega inimeste grupina. Selles alagrupis nii psüühilistest haigustest tingitud kohanemis- ja käitumisprobleemidega inimesi kui 3 ebasoodsates sotsiaalsetes oludes liiga pikka aega kasvanud lapsed. Nende laste arengut raskendavad nii esmased psüühikahäirest tingitud kohanemis- ja kõne arengu raskused kui kõne arenematus puudulikust sotsiaalsest suhtlemisest
suunatud kaesolevas deklaratsioonis toodud õiguste ja vabaduste kaotamisele (Artikkel 30). Milleks on inimõiguste ülddeklaratsioon vajalik ? Pika ajaloo jooksul ei ole inimkond leidnud demokraatiast paremat vahendit ühiselu korraldamiseks. Ometi ei ole demokraatia täiuslik, sest enamuse võimuna võib ta osutuda vahendiks vähemuse õiguste ja huvide ignoreerimisel. Selleks vähemuseks võivad osutuda lapsed või vanurid, puudega inimesed, välismaalased mitmete alagruppidena (näit. põgenikud, immigrandid), rahvusgrupid, põlisrahvad, seksuaalvähemused, erinevad usulised või maailmavaatelised grupid jne. Inimõigused ja vabadused ning nende tõhusad kaitsemehhanismid on olulisemaks viisiks selle vältimisel ning inimeste võrdõiguslikkuse kindlustamisel. Jõudmaks lihtsa ja üldist aktsepteerimist leidva arusaamiseni, et igaühel meist on võõrandamatuid õigusi tulenevalt sellest, et me oleme inimesed, kulus aastasadu. "Kõik
annaabi.ee 
