tähistab esmast alakõnet. Alaalia puhul eristatakse motoorset ja sensoorset vormi (jaguneb omakorda eferentseks ja aferentseks vormiks) (Karlep, 1998). SKAP lastel esineb kõnearengu mahajäämus, mida ei saa seostada kuulmislangusega, neuroloogiliste probleemidega ega madala mitteverbaalse intelligentsusega (Leonard, 1998). SKAP võib olla pikaajaline probleem, mis võib avalduda veel täiskasvanueas (Leonard, 1998). Alaaliaga lastel esinevad raskused suulise ja kirjaliku kõne omandamisega, nii kõne mõistmise kui enda väljendamisega. Raskused ilmnevad enamasti mitmes keelevaldkonnas, sealhulgas morfoloogias, süntaksis, semantikas ja pragmaatikas (Stothard jt, 1998). SKAP puhul tõusevad esile morfosüntaktilised probleemid, millele lisanduvad ka fonoloogilised ja semantilis-leksikaalsed vead. Kõige suuremad
simultaanne (üheaegne) analüüs. See on vajalik, kui ütluse mõistmiseks ei piisa sõnade mõistmisest ükshaaval (koera peremees; ring on ruudu all). Patoloogia korral kannatab grammatiliste konstruktsioonide mõistmine. Kõneloomes ilmneb samuti agrammatism ja vähesel määral puudulik sõnaotsing. Võib kaasneda optiline düsgraafia ja düsleksia, düskalkuulia. Lastel kirjeldatud kõnepuuet ei eristata ning seda vaadeldakse koos sensoorse alaaliaga. Perifeerne kõneaparaat koosneb kolmest funktsionaalsest (all)süsteemist: • Energiasüsteem ehk kõnehingamise süsteem. • Generaatorsüsteem ehk helide ja mürade tekitamise süsteem. • Resonaatorsüsteem ehk kõnehäälikute moodustamise ja prosoodika reguleerimise süsteem. 1. Kõnehingamine erineb märgatavalt tavalisest füsioloogilisest hingamisest: väljahingamisfaas on oluliselt pikem (kuni 20 sekundit) ja sissehingamine kestuselt
annaabi.ee 
