blokeerimise arvelt. Signaalse transduktsiooni rajad, mis kontrollivad bakterite kemotaksist Enterobakteritel on kirjeldatud 3 üksteisest sõltumatut signaalse transduktsiooni rada ja spetsiifilist kemosensorit: 3) metüülirühma aktsepteerivad (methyl-accepting) kemotaksise valgud e. MCP valgud; 4) fosfotransferaasi süsteemi (PTS) valgud Ensüüm I ja Hpr ning Ensüümid II; 5) hingamisahela ja elektron-aktseptorahela komponendid (tsütokroomid, tsütokroomi oksüdaasid). Kemotaksise suhtes defektseid mutante on võimalik isoleerida spetsiaalsetel söötmetel, kus Petri tassi valatud tardsöötme agari kontsentratsioon on madal (0,25%). Sööde sisaldab väga väikeses koguses (mikromolaarsetes kogustes) C-allikana kasutatavat kemoatraktanti. Kui viia ühte punkti söötme pinnale väike kogus (ligikaudu 107) rakke, kasutavad need lokaalse C-allika ära ning liiguvad seejärel edasi atraktandi
võimalikuks CCW perioodide pikenemine viburite CW suunas pöörlemise blokeerimise arvelt. Signaalse transduktsiooni rajad, mis kontrollivad bakterite kemotaksist Enterobakteritel on kirjeldatud 3 üksteisest sõltumatut signaalse transduktsiooni rada ja spetsiifilist kemosensorit: 1) metüülirühma aktsepteerivad (methyl-accepting) kemotaksise valgud e. MCP valgud; 2) fosfotransferaasi süsteemi (PTS) valgud Ensüüm I ja Hpr ning Ensüümid II; 3) hingamisahela ja elektron-aktseptorahela komponendid (tsütokroomid, tsütokroomi oksüdaasid). Kemotaksise suhtes defektseid mutante on võimalik isoleerida spetsiaalsetel söötmetel, kus Petri tassi valatud tardsöötme agari kontsentratsioon on madal (0,25%). Sööde sisaldab väga väikeses koguses (mikromolaarsetes kogustes) C-allikana kasutatavat kemoatraktanti. Kui viia ühte punkti söötme pinnale väike kogus (ligikaudu 107) rakke, kasutavad need lokaalse C-allika ära ning liiguvad seejärel edasi atraktandi kõrgema
annaabi.ee 
