Sellist liikumist võivad sisaldada kooli minek ja koju tulek, kooli kehaline kasvatus, õues jooksmine ja mängimine, omal käel sportimine, aiatöö, kodukoristamine või juhendaja käe all treenimine. Nooremate laste puhul toimub kehaline aktiivsus peamiselt aktiivse mängimise vormis. Ei ole oluline, kas kehaline aktiivsus toimub 60 minutit järjest või kogutakse need minutid kokku kogu päeva jooksul. Nooremate laste tavapärasele liikumisele on omane lühiaegsete aktiivsusperioodide vaheldumine puhkepausidega, teismeliste kehaline aktiivsus on aga kestvam. Kehalise võimekuse erinevate liikide arendamiseks on oluline lisada mõõdukale aktiivsusele suure intensiivsusega kehaline treening. Kehalise võimekuse liigid on kõige enam treenitavad erinevas vanuses. Nii peetakse painduvuse treenimiseks kõige sobivamaks koolieelset ja nooremat kooliiga ning tütarlastel ka vanust 14-15 aastat. Lihasjõu ja aeroobse võimekuse treenitavus suureneb märgatavalt, eriti noormeestel
nendest ajupiirkondadest aktiivsuses ja teised on samal ajal aktiveerunud. Et tekiks objekti normaalne teadvustumine teadvuselamuses on vaja objekti kõikide tunnustega töötlevate ajupiirkondade üheaegset aktiivsust. Erinevate ajupiirkondade laenglemissagedused võivad seejuures olla ka erinevad, sest nagu sai juba varem mainitud seda, et neuronite mitteaktiivsus- perioode ei teadvustata ( sellest ka teadvuselamuse pidevus ajas ) ja seetõttu ei ole oluline ka erinevate ajupiirkondade aktiivsusperioodide sageduste sünkroonsus. Paljud uurimused ongi näidanud seda, et teadvuselamus avaldub siis, kui erinevate ajupiirkondade laenglemissagedused on omavahel sünkroonsed ja ka siis, kui need ei ole sünkroonsed. Näiteks uurimused ( Mohamad Koubeiss ) on näidanud, et kui ajupiirkonda, mida nimetatakse claustrumiks, elektriliselt stimuleerida, siis kaotab inimene teadvuse ja suureneb aju üldise elektrilise aktiivsuse sünkroonsus.
annaabi.ee 
