Omab töökogemust nii väikelaste kui tippsportlastega. On töötanud ja juhendanud sportlasi Eestis, Soomes, Rootsis, Inglismaal, Norras, Lätis. 1980-1994 oli Eesti riistvõimlemise peatreener. Parim õpilane, endine tallinlane Runar Alexanderson (Ruslan Ovtchinnikov) on võistelnud kolmedel olümpiamängudel, saavutades Ateena OM-l toenghooglemises hinnatava 7. koha. Aastatel 1999-2007 töötas Soomes riigi suurimas riistvõimlemisele ja akrobaatikale pühendunud klubis Espoon Telinetaiturit vastutava treenerina, kus võimlejate arv oli 1400! Olevi parimad õpilased on arvukalt võitnud Põhjamaade ja Soome erinevate vanuseastmete meistrivõistluste medaleid. Osalenud FIG poolt korraldatud koolitustel ja seminaridel.
aastal loodud Eesti Võimlejate Liit ja ka Eesti Spordi Keskliidu juhatuse soosiv suhtumine. Ala edasisele arengule aitasid samuti kaasa mitmed olulised ühiskondliku elu ilmingud. II maailmasõda pidurdas paratamatult senise hoogsa arengu. Pärast sõda hakkas kogu võimlemist juhtima ja korraldama ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee. Peatähelepanu pöörati võistlusvõimlemisele: riistvõimlemisele, akrobaatikale ja uuele, spetsiaalselt naistele loodud spordialale kunstilisele võimlemisele. Sellega algas naisvõimlemise uus ajajärk ning tähelepanu hakati pöörama uutele võimlemisstiilidele, kuid kahjuks jäid teised võimlemise harrastamise vormid, mis olid saavutanud kõrge taseme Eesti Vabariigis tahaplaanile. Naisvõimlemise rühmade tegevus hakkas elavnema alles 1950. aastate keskel. Selleks ajaks oli selgunud, et iluvõimlemisest ei saagi naistele sobivat massilise harrastamise ala. Samal
annaabi.ee 
