Kui kõneleda kandle ergoloogiast, tuleb vahet teha kolme põhitüübi vahel: 1) vanem, peamiselt ühest puust õõnestatud, mollikujuline ja väheste keeltega (harilikult 6-7 keelt) kannel; 2) uuem, laudadest korpusega, trapetsi- või pooltrapetsikujuline ja rohkete keeltega (harilikult 20-30 keelt) kannel, nimetatud ka viisikandleks, Põhja Eestis simbliks; 3) saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Lähemalt tutvustaksin teile siis esimest varianti, ehk siis vana eesti kannelt. Vana eesti kannel õõnestati ühest puust, harilikult kuusest, kuid ka männist, pärnast, harvem kasest. Katteks asetati eraldi kõlalaud harilikult paljude pisikeste, harvem ühe suurema resonantsavaga. Keeli oli 6-7 või veidi 3 rohkem; vanemail aegadel olid need jõhvist või keerutatud sooltest, hiljem traadist
ja 19. sajandi vahemailt. Kandleks nimetati neid pille rohkem Lõuna-Eestis, Põhja-Eestis ja saartel kasutati nime simmel või simbel. Kandled arenesid vastavalt muusika arengule. Levinud oli palju erinevaid kandlemudeleid ja mängustiile. Tänapäeval on Eestis kõige laiemalt levinud nn. rahvakandled, millel on lisaks viisikeeltele alaosas koorideks ("duurideks") koondatud * saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) - ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Levis Eestis 19. sajandi lõpus. Võimaldab mängida saadet. * Omaette kandletüübi moodustab kromaatiline kannel. Pillimeister Väino Maala poolt 1950. aastal konstrueeritud lõikuvate keeltega pillil asetsevad keeled kromaatiliselt ja see võimaldab sellel mängida igasugust muusikat. Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse
annaabi.ee 
