Tulles tagasi Madalmaade stiili juurde, tekib heliloojate jaotus, mis tuleneb põlvkondadest. I põlvkonna suurkuju Guillaume Dufay (1400-1474) tegi pehmet ja liigendatud muusikat. Põhizanrid olid missa, motett ja ilmalik laul. II põlvkonna olulisim mees Johannes Ockeghem (1420-1497) muutis meloodia pidevaks ja rütmi vabamaks. Ka zanrid muutusid. Missatsükkel asendus tavamissaga ja lisandus kaanon. III põlvkonda sümboliseerib meister Josquin Despres, kes lihtsustas rütme ja akordikat. Kuna IV põlvkonna heliloojate zanrid jäid samaks, ei kerki sealt ka märkimisväärseid teoseid esile. Samas aga V generatsiooni vaieldamatu suurkuju oli Orlando di Lasso (1532-1595) kes tõi zanritesse uuendusi ja kaotas muusikast rangete reeglite tähtsuse. Lassot võrreldakse Itaalia muusikameistri Giovanni Pierluigi de Palestrinaga, kes küll oma eluajal polnud nii kuulus, kuid oma loominguga avaldas mõju tervele Euroopale. Kui 16
kauni meloodiaga seostuvad figuratsioonid või meloodia on ümbritsetud virtuoossete figuuridega ja passaazidega, näit . Schuberti Ges-duur-Eksprompt, Chopini etüüd As op. 25 nr 1). Tämbriline funktsioon seostub esmajoones heleda, särava, sädeleva kõlaga see oli iseloomulik 19. sajandi alguse briljantsele (säravale) stiilile. Kõlaline funktsioon on üldisem mõiste, haarates kõla massiivsust, akordikat jms. Muusikateose struktuuris võib virtuoossus täita kolme ülesannet: ornamenteerimine ehk kaunistamine, varieerimine, aga ka meloodia või teema kujundamine. Virtuoossus ja selle eripära erinevatel perioodidel on seotud ka pilliehitusega (mõelge ise pillidele, mida oskate mängida): pillide tehnilisi võimalusi täiendati pidevalt.Virtuoossus 19. sajandi esimesel poolel väljendab ka tolleaegset vaimustust mehaanikast ja tehnikast, tehnilistest leiutustest.
annaabi.ee 
