tarvis. Lisaks NEGATIIVSELE ADAPTATSIOONILE – tundlikkuse vähenemisele ärritaja mõjul – esineb ka POSITIIVSE ADAPTATSIOONI NÄHTUSEID. Tundlikkus võib suureneda ärritajatega kokkupuutumise mõjul. See toimub tavaliselt nõrkade ärritajate korral, tähelepanu abil, kesknärvisüsteemi seisundi kohaldamisel fokuseeritud tajuks. Tundlikkuse suurenemist nimetatakse SENSITISATSIOONIKS. Tundlikkust reguleerivad ka AKOMMODATSIOONIPROTSESSID – meeleorgani kohaldamine paremaks ärrituste vastuvõtuks. Näiteks silma läätse kumeruse muutmine nägemistervause tagamiseks vastavalt objekti kaugusele või kompimisliigutused parema haptilise tunnetuse tagamiseks. Aistingu teke vastusena ärritajale pole vahetu, viivituseta nähtus, vaid ajas küpsev protsess, millel on oma viivitusaeg, mida psühholoogias nimetatakse LATENTSIAJAKS. Sensoorsete protsesside psühholoogias tähistatakse erinevuste esinadamist ja
madalamatel tasemetel kui teotava keskkonna korral. Kahe silma vahele ei tohi jätta ka Pieget`teooria põhiseisukohad. Eelkõige tähendab see arusaamist,et lapse areng toimub tema sisemise aktiivsuse mõjul mõõdukat väljakutset pakkuvas arengukeskkonnas. Teiseks tuleb silmas pidada, et teadvus kujuneb selle järkjärgulise, algselt motoorsete, hiljem vaimsete skeemide konstrueerimisena, milles osalevad assimilatsiooni-ja akommodatsiooniprotsessid. Kolmandaks tuleb mõista,et mõõdukat väljakutset motoorsete ja vaimsete skeemide kujundamiseks saab pakkuda vaid selline arengukeskkond, millele laps on võimeline reageerima teda arendavate motoorsete või vaimsete reageeringutena, st õpetajatel tuleb arengukeskkonna ja õppesituatsioonide loomisel arvestada konkreetses vanuses õpilase arenguvõimalustega. Nii Piaget` kui ka Fisheri ja Rose`i mudelite pedagoogiliseks rakendamiseks
annaabi.ee 
