laatsaretiski ning ei leidnud ega leidnudki und. Pählapüha öösel vastu Esmaspäeva kadus Kõrboja Mousi ning ükski ei mõistnud alguses arvata, kuhu tema küll võis kaduda. Teda otsiti ning ka leiti, kuid ta oli suremas. Ta lamas pikuti pöölmädanenud pingi all ning Mikk hakkas tooma labidat, millega koer ära matta, kuid preili kuulis kusgilt kaugemalt teise koera ulgumist. Perenaine seisis ja kuulas, kuulas veel siis, kui Mikul koera haud juba kinni aetud, kuulatas kambrist läbi aknagi, kuni enam midagi kuulda ei olnud. Tal oli imelik rahutu tundmus, nagu peaks ta Katkule vaatama minema, mis nende koer küll ulub. Perenaine ei saanud enne rahulikku meeleolu tagasi, kui Jaan pärast lõunat veskilt koju koju tuli ja sõnumi tõi, et Katku Villu lasknud enda öösel maha. Nüüd oli rahu Kõrboja perenaise südames. Kõrboja perenaisel polnud miskit enam Kõrbojas teha, peremeest ta ju enam ei leia. Ta tahtis põgeneda. Ta oli jõudnud juba kaugele, kui märkas Eevit oma pojaga
Tema käis küsimas! See inemine on tõesti hull! Üsna hull! Herr Ollino, tulge ometi vaatama, meie armas Tigapuu on hulluks läind. Tema vastutab! Tema tahab teha minu majast hullumaja ja tema vastutab!" Direktori hääl aina paisus ja, et see tänavale ei kostaks, hakkas ta ise oma käega seesmisi akna luuke kinni panema. Aga kui ta jõudis selle tegevusega teise toa otsa, astus Tigapuu just praegu suletud luugi juurde, avas selle kähku direktori selja taga uuesti ja tegi lisaks veel aknagi lahti. ,,Kes avas selle?!" karjus direktor peaaegu hullustuses, kui ta nägi pöördudes lahtist akent. ,,Mina, härra Maurus," vastas Tigapuu rahulikult. ,,Tahtsin värsket lufti," lisas ta juurde. See tegi härra Mauruse otse pööraseks, nagu peaks ta siinsamas oma aru kaotama. Seda kartis vististi Ollinogi, kelle valge pea ja elutud sõrasilmad ilmusid ukse vahele. Väikese viivituse järele ta astus Tigapuu ette ja viipas sellele peaga, et ta kaoks. Kui see mõtles vastu panna,
annaabi.ee 
