ta mitte midagi teha ja ega ei tahtnudgi. Kuid Ase oli liiga hea, et keelata oma last nii julmalt, ta küll proovis pahandadada temaga. kuidas lubas tal alati olla selline nagu ta on. Ta rääkis talle koguaeg ,et ni ei tehta kuid ette ei võtnud midagi ainult rääkis, ja Peer teadis seda, et ema ainult räägib ta ei tee päriselt midagi.(näiteks:) "Vaiki nüüd sa võrukael, Sinust pole kuskil tulu, seintest kukub viimne nael, aknaauke sulgend topid, tara viltu, põld on kulu, tühjad salved, viimsed sopid, Veised jäänud näljaohtu, puudub hädavajalik, Iga kuu läheb miski panti!" (lk.19) See milline Peer oli oma emale oli kindlasti nende endi süü, tal lasti teha kõike mis ta tahtis ja ta teadis ,et karistust ei tule tema ema poolt. Åse ja Solveig'i võrdlus armastuse võrdkujuna on selles raamatus õige. Nad mõlemad armastavad Peeri nagu inimest mitte sellena mis ta teeb vaid teda ennast. Solveig on võrreldud
Nelinurksed tornid koosnevad vürfleist, ümarad silindrilõikudest. Nii katkestavad horisontaaljooned kõikjal torni algupärase püstjoone. Lisaks on veel ümmartornide pead jämedamad tüveosast, mõjudes seega raskemalt ja süvendades allarõhu tunnet. Selle stiili põhiomadus, raske rõhutunne, on kehastunud aga kõige tugevamalt ehitise müürides. Need müürid ei ole paljad katepinnad, vaid mõjuvad paksude, laiade ja raskete massidena, kuhu on sisse lõigatud ainult väikesi aknaauke ja kasinaid ilustusi. Kogu ehitis tundub selle tõttu mitte müüridega piiratud siseruumina, vaid nagu üksikuist ehituspankadest kokkupandud kivimassina, mis väljast otsustades võib küll olla seest õõnestatud, kuid ei tarvitse seda tingimata olla. Siis sama massimõju nagu bütsantsi ehitisteski. Ka seina väljatöötuses esineb püüd välja saada oma aja paratamatust tardumusest ja raskusest, mida nägime eelpool tornide sirutuspüüdes.
annaabi.ee 
