T¨o¨o lisas lk. 92 olen ¨ara toonud 36 Shirakawa poolt antud et¨ umoloogilise m¨argigrupi 514 m¨arki. Ligi kolmandiku (162/514) toodud m¨arkide algne kuju pole enam 46 Manalariist on spetsiaalselt kaasamatmiseks valmistatud riist v~oi anum, ots- tarbelt jagunesid eri gruppidesse, kaasamatmiskomme kestis kuni mandzu d¨ unastiani 19. sajandil. 81 s¨ailinud t¨anap¨aeva Jaapani standardses m¨argikujus, r¨a¨akimata Mandri- Hiina veelgi enam lihtsustatud m¨argikujudest. T¨anap¨aevased jaapani m¨argikujud on toodud sulgudes, 83 m¨arki ei ole kaasaegses jaapani keeles enam aga u ¨ldse kasutusel. Gruppide nimede eestindamine47 on suhteliselt meelevaldne, kuna suures osas vastav s~onavara ning ka m~oisted kaasaegses keeles kas lihtsalt puuduvad v~oi on t¨ahtsusetud. N¨aiteks m~oiste `ohverdamine' on ilmselgelt t¨anap¨aeval marginaalse v~oi ehk elitaarse sisuga, Shirakawa esitatud kanji
võtlusest rö ovvallutajate üevõmu vastu, aastasadu kestnud kannatusist ja rõujate julmast omavolist, mis mõevõra muutunud vormides veelgi edasi kestis. Pö ordumine rahva vabadusvõtluse temaatika juurde ajaloos ei olnud niisiis mingi põenemine kaasajast minevikku, vaid pü ue leida ajaloolistest südmustest tuge kaasaegsele sotsiaalsele võtlusele. (Teataval mä aral mõusid selleks ilmselt kaasa ka tsen- 441 suuriolud, mis tegid võmatuks otsese üiskonnakriitika, rä akimata üeskutsetest rõujate ikke murdmiseks.) Eesti keelde tõgiti tollal üna rohkesti ka teiste rahvaste ajaloo-ainelist kirjandust. Erilist esiletõtmist vä arivad sealhulgas Pusini «Pealiku tüar» (1878) ja Gogoli «Kasaka hetman Taras Bulba» (1873 ja 1880), mis kahtlemata on kaasa mõunud eesti ajaloolise jutustuse tekkimiseks ja suunanud rahvaüestõsu ning vabadusvõtluse teemade käitlemisele. Väene eesti ajalooline kirjavara pidi olema tuttav ka noorele Bornhöele, -juhtides
annaabi.ee 
