Enamasti liikus sokk ringi üksinda, tehes nalja ja hirmutades lapsi nagu ka ülejäänud loomadeks maskeeritud. Tavaliselt tõmmati pahupidi kasukas selga ja võeti kätte sokupea (näärisokk kasutas samu vahendeid, mida jõulusokk). Sokupea oli enamasti puusaua otsa kinnitatud ja tehtud puust, lambanahaga kaetud, ehtsate või puust sarvedega ehitud. Tavaliselt oli sokul lõua otsas taku- või linahabe, vahel ka lihtsalt kaseviht; sabaks pandi kaseviht. Vahel kasutati ka ajutisemat materjali nagu õlest sarvi jm. Pea ja saba võisid olla ka looga otstesse kinnitatud sel juhul võeti look jalge vahele. Üldiselt arendati maskeerimise juures fantaasiat ja täiendati kostüümi kõigiti küll kella, küll koti, küll kepiga. Tihti oli sokuga kaasas karjus, kes teda kantseldas, sest sokk puksis pererahvast, kiusas tüdrukuid ning pritsis sabaga vett. Ühtlasi kogus karjus ande. Kihnu saarel kutsuti sokku tönk ja ta liikus ringi enamasti üksinda
kohalikust võimust. Seejuures: a) poliitilised parteid (erakonnad) on kindla ideoloogia (maailmavaate ja veendumuste) ning süsteemse sisestruktuuriga, tavaliselt tugeva seesmise tsentraliseeritusega ja kindla liikmeskonnaga kui ka + kindlapiirilise toetajaskonnaga organisatsioonid poliitiliste huvide (ideoloogiliste programmide) püsivaks realiseerimiseks; b) poliitilised liikumised on tavaliselt ajutisemat laadi ning liikmeskonnalt ja struktuurilt heterogeensed, spontaansete tegevusviisidega organiseeritud ühikud teatud ideoloogiliselt aluselt lähtuva ühise eesmärgi realiseerimiseks (nt rahuliikumised; naisvõrdõiguslaste liikumised; abordivastaste liikumine), kuid ka nende seas võib leida püsivamate, korporatiivsete tunnustega ning hästikorraldatud organisatsioone ( nt Rahvarinne; Greenpeace).
annaabi.ee 
