sidunud omaealistega teatud side nad on koos käinud enam-vähem sama koolirada, teinud samasid õppetükke. Kindlal ajahetkel peavad nad hakkama tegema iseseisvaid samme. Esimene neist on peale kooli lõpetamist, enamikke kummitab küsimus, mis nüüd edasi saab. Valitakse suund, aga kaheldakse, kas tehtu on õige. Osa läheb gümnaasiumisse, osa kutsekooli, mõni kaob klassikaaslaste jaoks jäljetult. Jääb vaid hajuv mälestus, mis pikkamööda koolivennast või õest sügavasse ajusoppi ununeb. Nüüdsest hakkab igaüks suuremal või vähemal määral oma elu kujundama, sest tekib juurde rohkem iseseisvust, samas ka vastutust. Mida aeg edasi, seda rohkem inimeselt oodatakse, sealhulgas iseäranis adekvaatsust ja emotsionaalset küpsust. Silmapiir hakkab laienema esimesena eelkõige äsjaõpitud vigadest, mis võivad kogetud saada nii koolis kui väljaspool seda, kuid suurt rolli mängib siinkohal isiksus. Ühes kohas elava kahe inimese elu võib kujuneda drastiliselt erinevaks
inimestest ning ka minu inglisekeelne sõnavara laienes kindlasti. Arvan, et see kogu ettevõtmine oli siiamaani mingil määral minu raskeim koolitöö. Ühegi varasema referaadi ega retsensiooniga pole mul nii palju tööd olnud. Samas pole ma ka ühegi valmistamise juures nii palju uusi Rocca al Mare kool, Annika Tabri 9B 3 teadmisi saanud, sest tahes tahtmata, kui pead kogu teksti ise kirjutama, jääb ajusoppi kindlasti rohkem infot, kui arvutiekraanil copy ja paste vajutamisega. Kokkuvõttes võin öelda, et ei olegi protsessis nii pettunud, kui arvasin. Mõnikord kulub veidike raskemat tööd ka ära ja öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Lihtsalt annaksin Eesti tarkadele inimestele soovituse, et ka SRÜ riigid võivad päris huvitavad olla ja et järgmiste põlvede elu kergemaks teha, võiks ju ka eestikeelset materjali avaldada. Väiksema ülevaate annab ka minu referaat
annaabi.ee 
