• (keha ja vaimu) dualism on vaimufilosoofias arusaam, mille kohaselt vaimunähtused ei ole füüsilised. Descartesi arust koosneb maailm vaimsetest ja materiaalsetest substantsidest, millel on üks atribuut – ruumilisus. Vaimsel aga mõtlemine. Descartesi vastus keha ja vaimu probleemile oli põhjuslikkus: meie vaimuseisundid mõjutavad kehaseisundeid põhjuslikult. Kehaseisundid, nagu näiteks sügelemine või valu, põhjustavad ajuseisundeid (-sündmusi, -protsesse), mis omakorda põhjustavad kehalisi liigutusi, näiteks sügamist või oigamist. Meie vaimuseisundid põhjustavad ajuseisundeid, mis panevad meie kehad liikuma ja seega mõjutavad põhjuslikult füüsilist maailma. Kõigil inimestel eeldatakse olevat hing ning laias laastus saab teoorijaid jagada dualistlikeks (paar) ja monistlikeks (ainus). Dualistlikke teooriaid ühendab veendumus, et (vähemalt
Võimele seda omadust ära tunda on võimalik osutada ka siis, kui täpsemalt ei ole võimalik seda omadust kirjeldada. Privaatsus - Informatsiooni fenomenilised omadused, IFOd; need on objektiivsed, avalikud, mitte privaatsed. Neid saab nimetada fenomenilisteks, kuna neil on dispositsiooniline võime kutsuda esile äratundmisakte — tagades isikule juurdepääsu oma omadusedetektori väljundile. See väljund pole kvaal, vaid mingi ajuseisund. Üldiselt ei saa me neid ajuseisundeid ise muuta, kuid dispositsioonide eristamine on treenitav. Dennett: Kvaalide kui sõnulseletamatute, seesmiste, privaatsete, vahetult hoomatavate kogemuse omaduste “asemel on suhteliselt või praktiliselt sõnulseletamatud avalikud omadused, millele saame osutada kaudselt , osutamisega meie privaatsetele omadusdetektoritele – mis on privaatsed üksnes eripärasuse tähenduses.” 10. Kvaalid(Nagel, Mis tunne on olla nahkhiir? Ja Jackson, Epifenomenilised kvaalid) Teadvuse loengud
annaabi.ee 
