Seoses riigistamisega paranes materiaalne olukord, mis võimaldas osta uusi muusikariistu, heliplaate, ette kanda teoseid, mida enne tehnilistel põhjustel ei saanud. Algas fonoteegi laiendamine. 1934. hakati juurutama soovikontserti, selle populaarsus kasvas ruttu, kõige enam sooviti eestikeelset muusikat, samal ajal korraldati ka esimene orkestritööde võistlus, mille eesmärk oli saada kerget ajaviitemuusikat. 1936. hakati plaadistama eesti muusikat: saavutati olukord, kus kaks päeva järjest suudeti mängida ainult eestikeelset muusikat. Tehti küsitlusi tagasiside saamiseks. Korraldat koostööd teiste maadega, Raadioleht komenteeris helindeid, 1930ndate lõpus hakati Raadio kaasväljaandena trükkima ,,Väikest muusikaleksikoni". 1. 4. 2. Infosaated Ajakirjandusel on neli ülesannet: teavitav, lõimiv, hariv ja meelt lahutav
kakskeelsuse, s.t kirjutatavat põhjalikult tundma õppima (Nettl 1964: 10–11). Samas leidub neis kirjutistes siiski kohati olulist faktilist materjali (nimed, kuupäevad, fotod), mis on usaldusväärne, aidates tuvastada toimunud sündmusi ja neis osalejaid. 253 Ainus leida õnnestunud sellesuunaline artikkel, V.L.-i (arvatavalt Voldemar Leemets) “Mõtteid ajaviite- muusika korraldamisest” (Muusikaleht 1937, 5/6: 131–132), käsitleb siiski vaid ajaviitemuusikat, artiklis ei kirjutata midagi džässist või tantsumuusikast. 111 arvustustes silma vähene asjatundlikkus, kohati lausa tendentslikkus, kui arvustatakse mingit põhimõtet, mitte muusikat või muusikuid. Eriti resoluutne oli oma arvamustes tuntud muusikakriitik Eduard Visnapuu, kes veel 1936. aastal (s.t neli aastat pärast Gutmanni artikli ilmumist Eestis), arvustades P
annaabi.ee 
