ja muud ajateenistusega seonduvat. Paljudele meestele oli see väga raske, neid pandi kive täis seljakotiga mäge vallutama, kus üleval seisid vanemad olijad, kes neid siis alla jälle tõukasid ja nad said kogeda ka palju vägivalda. Mäe vallutust harjutasid nad seni kuni suutsid mäe vallutada. Nõrgemad üritasid ka raskustest eemale hoida, täites seljakoti kivide asemel riidega, millega vahele jäädes nuheldi neid hoolega. Kord oli range. Nende juht tahtis minna koos talle alluvate ajateenijatega Afganistani, kuhu ta lõpuks ei saanudki ning see mõjus talle laastavalt. Päev ennem Afganistani lendamist lõbutsesid nad ja vahetasid muljeid. Baasi lähedal elas ka üks tüdruk, kes siis noormehi lõbustas. Mehed jõid ja viskasid nalja, samuti oli ka too naine hüüdnimega Snow White neid lõbustamas. 153. päev, Bagram, Afganistan. Mehed, olles tulnud lennukist maha, said nad kokku just koju lendavate veteranidega. Ennem nende lennukisse minemist andis üks veteranidest noorele
võitlusse Eesti Vabariigi taastamise eest. Jägala sõjaväelaagrist põgenes metsa 40 eesti lennuväelast. On teada, et Põhja-Eesti metsades tegutses 1941.aasta suvel umbes 600-700 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit, kes panid aluse relvastatud metsavendlusele ja kellest hiljem moodustati Eesti Omakaitse üksused. Elva lähistel asunud nn. Eesti Laskurkorpusest põgenes koos ratsarügemendi ohvitseride ja ajateenijatega metsa major F. Kurg, kes juhtis hiljem Elva, Nõo ja Ropka metsavendi Nõo ja Ropka lahingutes. Nemad osalesid juhtiva jõuna Tartu lahingutes. Põhiliselt koondusid metsavennad väiksematesse üksustesse oma kodude lähedale, et kaitsta neid hävituspataljoni ja punaväelaste rüüstamiste eest. Siit ka nende hilisem nimetus - Omakaitse. Tuleb märkida, et vajaduse korral võisid need väikesed võitlussalgad väga kiiresti koonduda suuremateks
komplekteeritus ning valmidus. 1991–2000 1991. aastal kehtestati kaitseväes ajateenistus esmalt ennesõjaaegse korralduse eeskujul 18 kuu pikkusena. Esines juhtumeid, kus Nõukogude Armees ajateenistust alustanud, kuid sealt seoses Eesti taasiseseisvumisega välja arvatud mehed teenisid oma aega edasi Eesti kaitseväes. Peagi vähendati kaitseväes teenistuse aega 12 kuuni. Teenistusse võtmine toimus 4 või 3 korda aastas ja ajateenijatega komplekteeriti ka siseministeeriumi haldusalas olevaid teenistusi. 2001–2002 2001. aastal ajateenistust lühendati ja diferentseeriti nii, et sõduritele kestis see 8 ja allohvitseridele 11 kuud ehk 3 kuud kauem. Nii taheti saavutada, et uute teenistusse võetavate noorsõduritega aitaksid baasõppe käigus tegeleda vanemad ajateenijad-allohvitserid, kelle enda alluvad olid juba reservi arvatud. Seoses sellega lühenes aga liialt allohvitseride ettevalmistuse ning koostööväljaõppe aeg
Tartusse jõudis ka major Friedrich Kurg, kes hakkas täitma linna komandandi kohustusi. 12. juulil jõudsid Tartusse ka Saksa üksused. Tartu oli rindelinn kaks nädalat, mille jooksul Nõukogude suurtükivägi hävitas suure osa Tartu elamukvartalitest. Linna põhjaosast taganesid viimased Punaarmee üksused alles 25. juulil. 7 Suuremad lahingud Elva lähistel asunud nn. Eesti Laskurkorpusest põgenes koos ratsarügemendi ohvitseride ja ajateenijatega metsa major F. Kurg, kes juhtis hiljem Elva, Nõo ja Ropka metsavendi Nõo ja Ropka lahingutes. Nemad osalesid juhtiva jõuna Tartu lahingutes. Pärnumaal Liivamäe (Kilingi-Nõmme, algul hõivati, siis vallutasid punaväelased selle tagasi ja Rannametsa (7.juuli) lahingud- poolteist tundi kestnud lahingu järel vastane taandus. Kuni Saksa relvajõudude saabumiseni Eestisse pidasid Lõuna- ja Edela-Eesti, see tähendab Järva, Pärnu, Petseri, Tartu, Viljandi ja Võru maakonnas tegutsenud
annaabi.ee 
