“Lulu”, mis iseenesest on küll ekspressionistlik ooper). Kõik need jooned ilmnevad ka muusikateatris. 1920ndatel ja 30ndatel hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega. Siingi oma ja meelelahutusmuusika, jazzi ning uue tehnika mõju. Eeskujuks Mozarti ooperid. Wagnerit, Verdit, Puccinit pigem parodeeriti. Üldse rohkesti paroodiat ja irooniat. Selliseid kaasaegse elutunnetusega uusasjalikkuse alla kuuluvaid oopereid nimetati “ajastuooperiks” ehk “Zeitoper”. Nad olid väga edukad ka publiku seas. Näit Hindemithi “Päevauudised” (Neues vom Tage), Krenek (Jonny spielt auf – võiks tõlkida umbes “Jonny alustab mängu”). 1920ndatel alustas oma karjääri ka Kurt Weill, eriti kuulus on tema koostöö koos 20. sajandi suure teatriuuendaja Bertolt Brechtiga (songspiel „Mahagonny“, „Kolmekrossiooper“ – selle tegelased ja süžee oli
on küll ekspressionistlik ooper). Kõik need jooned ilmnevad ka muusikateatris. 1920ndatel ja 30ndatel hakati kirjutama oopereid, mille tegevus toimus kaasajal ning tegeldi moodsa elu probleemidega. Siingi oma ja meelelahutusmuusika, jazzi ning uue tehnika mõju. Eeskujuks Mozarti ooperid. Wagnerit, Verdit, Puccinit pigem parodeeriti. Üldse rohkesti paroodiat ja irooniat. Selliseid kaasaegse elutunnetusega uusasjalikkuse alla kuuluvaid oopereid nimetati “ajastuooperiks” ehk “Zeitoper”. Nad olid väga edukad ka publiku seas. Näit Hindemithi “Päevauudised” (Neues vom Tage), Krenek (Jonny spielt auf – võiks tõlkida umbes “Jonny alustab mängu”). 1920ndatel alustas oma karjääri ka Kurt Weill, eriti kuulus on tema koostöö koos 20. sajandi suure teatriuuendaja Bertolt Brechtiga (songspiel „Mahagonny“, „Kolmekrossiooper“ – selle tegelased ja süžee oli võetud Händeli-aegsest inglise „Kerjusooperist“ 1728, mis tollal oli
annaabi.ee 
