objektide kihiga teose maailm, tegelased, sündmused jne); 64. Milles seisneb teksti konkretiseerimine? Tooge näiteid. - Lugeja konkretiseerib oma kujutluses teksti, täites lüngad. Ingardeni järgi ei ole kõigi määramatuskohtade konkretiseerimine vajalik ega võimalik. 65. Mis on ootushorisont ja millistest osistest see koosneb? - Ootushorisont: lugejate eeldused, ootused, millega teosele lähenetakse. Rõhutab ühist, ajastuomast ootushorisonti teose ilmumise ajal valitsevad ootused kirjanduse suhtes. - Ootushorisonid komponendid: 1) zanri eelmõistmine tuttavad reeglid ja normid, 2) eelnev kirjanduskogemus, tuttavad teemad ja võtted, 3) poeetilise ja argikeele eristamise pädevus. 66. Meenutage viimati loetud kirjandusteost. Millised olid Teie ootused lugema asudes ja kuidas ootushorisont muutus lugemise käigus? Teost loetakse varasemate teoste taustal.
uuendajate anderikast põlvkonda; eespool mainitute kõrval tuleb nimetada veel Rein Aguri 1970.–1980. aastate lavastusi Nukuteatris, mis haakusid noore režii suundumustega. Kümnendi teiseks pooleks oli vabam metafoorsus jõudnud mitmete lavastajate loomingusse, olles aga pahatihti ka tublisti lahjenenud. 35 Vanameistrite staatusesse jõudnud Voldemar Panso ja Kaarel Irdi 1970ndate olulised lavastused sündisid tavapärasemas ja psühholoogilisemas laadis, kuigi ka sinna imbus ajastuomast kujundlikkust – olgu sellekohaseks näiteks Panso lavakooli V lennu diplomilavastused „Täna mängime „Seitset venda”” (1971) ja „Mikumärdi” (1972) ning juba mainitud „Tants aurukatla ümber” või Irdi loomingust minimalistliku vormiga „Naistelaulud” (1977). Uuendusega samas teatriajas, 1969. aastal Noorsooteatris esietendunud Oskar Lutsu „Kevade” Panso dramatiseeringus ja lavastuses üllatas tavapäratult lüürilise põhiheliga,
annaabi.ee 
