poldud tõestatud ja Coronado soovitas, et ekspeditsioonil olevate meeste kõrvu see jutt jõuda ei tohiks. Coronado asus siis Compostela linnast 1540a veebruaris teele, kaasas suur ekspeditsioon kuhu kuulus üle tuhande inimese. Liikus ta mööda Sinaloa rannikut põhja kuni jõudis Culiacani linna. Ta täheldas ka, et teekonnal läbitud maa polnud võimeline ülal pidama väga suurt loomade ja sõdurite hulka. Selle peale siis Coronado jagas oma ekspeditsiooni mitmeks väiksemaks grupiks ja ajastas nende edaspidise liikumise nii, et karjatamise maa ja veekogud saaksid taastuda. Mööda liikumisteed siis kindlate intervallidega lasi Coronado püstitada laagreid, et hoida varude toomise tee avatud. Kui luureretked ja planeerimine oli valmis, siis Coronado juhtimisel hakkas esimene rühm sõdureid ratsa ja jala kiirelt liikuma, seejärel pidi ülejäänud osa ekspeditsioonist kindlate intervallidega jupphaaval järgnema.
19. sajandi I poole filosoofia 19. sajandi I poole filosoofias domineeris kahe saksa mõtleja, Georg Wilhelm Friedrich Hegeli (1770 1831) ja Arthur Schopenhaueri (1788 1860) vaheline antagonism, millest nende elu ajal väljus võitjana Hegeli mastaapne progressiivne maailmakäsitlus. 1820. aastal valiti Schopenhauer Berliini Ülikooli professoriks, kus pidas loenguid ka Hegel, kes tol ajal nautis edu oma kuulsuse tipul. Schopenhauer ajastas oma kursuse provokatiivselt täissaale nautinud Hegeliga samale ajale ning jäi ihuüksinda tühja auditooriumi seinade vahele. Hegeli kandev käsitlus, mille juured viivad tegelikult tagasi Fichteni, puudutab lahenduse ehk sünteesi formeerumist läbi teesi ja sellele vastanduva antiteesi konflikti. Kuulsa näitena kujutab Suur Prantsuse Revolutsioon ühiskonnas püstitunud teesi, millele paratamatult järgneb Terror kui antitees, kuna revolutsioon on likvideerinud senise opositsiooni ja