oma käsutuses olevate vahenditega kaitsma asunud --, kuid civitas Dei kandjaks siin maailmas on muidugi üksnes kristlik kirik. Augustinus eristas küll mõlemat civitas't selgelt teineteisest ning püüdis igati nende kokkusulamist vältida ning poliitilise võimu metafüüsilist ülendamist takistada, kuid jättis paraku avatuks võimaluse, et kirik peab civitas Dei üleoleku tõttu riigivõimu esindajatele õige poliitilise tegutsemise ette kirjutama. See ajaloovaade on andnud kirikule ideoloogilist tuge maailmapoliitikasse sekkumiseks. Hilisantiigi segastel aegadel (impeeriumi kokkuvarisemine, germaanilike "barbarite" vahelduv valitsemine) langes seeläbi tekkinud poliitilise vaakumi tõttu kiriku õlgadele mitmeid uusi poliitilisi ülesandeid, näiteks nagu seda väljendab Arnold Ehrhardt: "Tema [= Augustinuse] usk, et nähtav kirik peab ja saab selles maailmas rahu ja õiglust kaitsta, muutis kiriku teadlikult
Esile tõusevad piiskop Albert ja ordumeister Plettenberg seoses kahe sündmusega, Vene-Liivi sõda, aasta? ja reformatsioon. Baltsisaksa oma koolkond hääbus 20. sajandi 3-4 aastakümnel, osalt muutus natsimeelseks, osalt inimesed lahkusid elavate hulgast. Liivimaa keskaja uurimine jätkus peale II maailmasõda Saksamaal. Baltisaksa päritolu ajaloolased õpetasid välja riigisaksa päritolu uurijaid, kes on siiamaani Liivimaa uurimist jätkanud. Teiseks suunaks Eesti ja Läti ajaloovaade, saanud alguse samuti baltisaksa autoritelt, nt Karli Merkel, tema tähtteoseid "Liivimaa esiaeg". Ideoloogiliseks lähtekohaks talle valgustus. Teatavasti Russeau kujutlus õitsvatest metslastest, kui tuli tsivilisatsioon, hakkas inimkond õndusest eemalduma. Õitsvate metslaste ja kleratismi vastupõrge?. Merkeli kirjutiste sisu oli pärisorjuse kriitika. Merkeli ideoloogiline skeem võeti üle Läti ja Eesti autorite poolt, nt Carl Robert Jakobsoni esimene isamaaline kõne
annaabi.ee 
