mitte poliitikast. ◦ Eesmärgiks kõikehõlmav, “totaalne ajalugu” (histoire totale). ◦ Suunatus tihedale koostööle teiste humanitaarja sotsiaalteadustega (eriti majandusteaduse, sotsioloogia, antropoloogia, geograafia, psühholoogiaga). Lucien Febvre (1878–1956) • Üldine ajalookäsitlus: ◦ Iga ajaloouurimus peab saama alguse õigest ja leidlikust probleemipüstitusest. Tuleb vältida “valesti püstitatud probleeme”, ennekõike anakronisme. Ajalooteaduse areng sõltub uute küsimuste juurdekasvust. ◦ Üks Febvre’i keskseid probleeme oli üksikisiku ja ühiskonna suhe: kuivõrd suured raamid seab ühiskond üksikisiku mõtteviisile ja ettekujutustele? ◦ Febvre’i huvikeskmes oli varauusaja (16.–17. saj.) kultuuriajalugu, kitsamalt
ohverdada. Cook sattus havailaste müütilisse tsüklisse ja teda tõlgendati religioossete rituaalide raamidesse. NATALIE ZEMON DAVIS (s1928) Antropoloogia ei suuda pakkuda enamat kui vihjeid ja võrdlusi, mida ajaloolane peab oma allikmaterjalil alati testima. Ajaloolast huvitavad ennekõike muutused. Antropoloogid on tugevamad asjade sünkroonilise külje pealt, ajaloolased diakroonilise külje pealt. CLIFFORD GEERTZ (1926-2006) Tõeline ajaloouurimus peab olema antropoloogiline ja ajalooline üheaegselt. Kokkuvõte Ajalooline antropoloogia on üks 1970. aastate lõpu1980. aastate olulisemaid ja mõjukamaid suundi ajaloos üldiselt ja kultuuriajaloos kitsamalt. Ajalooline antropoloogia on tänaseni kaunis mõjukas suund ja paljudele on ta enam-vähem sünonüümne "uue kultuuriajaloo" mõistega. Ajalooline antropoloogia ei ole selgepiiriline nähtus, vaid pigem hübriidne.
annaabi.ee 
