Keskajast renessanssi. Kuidas muutus inimene ja tema maailmanägemine? "Laialt kasutatavat, kuigi üsna mitmemõtmelist väljendit "renessansi inimene" kohtab ilukirjanduses ja ajalooteostes seoses ajalooperioodiga, mis paigutub üldlevinud tõlgenduse järgi ajavahemikku umbes XIV sajandi keskpaigast kuni XVI sajandi lõpuni ning seoses suundumustega, mis said alguse Itaalia linnriikidest, kust nad levisid üle kogu Euroopa" (Garin 2010: 7). Seda ajajärku iseloomustab suurepäraselt Jacob Burckhardti kuulus lause, mille ta küll laenas Michelet'lt "renessansi tsivilisatsioon avastas esimesena inimolu rikkuse ja valgustas seda".
Tegeles suures osas Instituudis organisatoorsete küsimustega. Artur Vassar ei evakueerunud sõja ajal. Kaitses sakslaste ajal ka doktoriväitekirja TÜs arheoloogia erialal. Kruus oli Nõukogude võimu taastamisel see, kes Vassari eest kostis ja seisis. Edaspidi Vassari uurimisteemaks varema perioodi Eesti ajalugu (enne 1917. aastat). Vassar see, kes töötab välja nõukoguliku Eesti ajaloo periodiseerimisskeemi, mis püsis suures osas kuni ENSV lõpuni; põhiautor ENSV ajalooteostes; 1947. aastal TA Ajaloo Instituudi Eesti ajaloo sektori juhataja. Ajaloo Instituudis loodi ka arheoloogiasektor ning ka kunstiajaloosektor, mille eesotsas Voldemar Vaga. Olulisemad juhtpositsioonid saavad inimesed, kes olid teaduses karjääri teinud juba EVs. Vahetult pärast sõda oli teaduse kese Tartus. Hiljem, suuremate muutuste käigus 1949.-1950. aastatel viiakse Ajaloo Instituut jm Tallinnasse. Kui algselt olid instituudid sektoriteks jaotatud, siis 1950ndatel toimub murrang
annaabi.ee 
