1951.a saavutas Liibüa iseseisvuse lääneliitlase kuninga Idrise all. Noore mehena mõjutas Gaddafit Araabia rahvusliikumine ja ta alati imetles Egiptuse liidrit Gamal Abdel Nasserit ning vaatas teda kui kangelast tema võimuletuleku ajal (1952).Aastal 1956 Suessi kriisi ajal võttis Gaddafi osa Iisraeli-vastastest meeleavaldustest. Gaddafi õppis Sabha islami algkoolis ja Misratahi lütseumis. Sabhas oli ta ka lühikest aega skaut. Aastal 1961 astus Gaddafi Banghazi Liibüa Ülikooli ajalooteaduskonda ja sõjaväekolledžisse, mille lõpetas 1966.a. Samuti veetis ta neli kuud Ühendkuningriikides, saades seal sõjalist väljaõpet. 1964.a lõi Gaddafi sõjakoolis põrandaaluse organisatsiooni „Vabad Ohvitserid-Unionistid- Sotsialistid“, mille eesmärgiks oli Liibüa vabastamine riiki kontrollinud Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide võimu alt. Peale väljaõpet ametissemääratud ohvitserina liitus ta Inseneride Korpusega. Isiklikku: Gaddafil oli 8 last
juba sügavalt sees ja ka tahe kirjutada oli tugev. Teater oli lihtsalt lapsepõlvest tulnud kõrvalnähtus, "Estonia" teatris pidasin lavatöölisena vastu kolm kuud, kontrolltööd said kõvasti kannatada, tulin tulema, raske oli pikki päevi teha. TPI lõpetamise järel astusid mõne aasta pärast Moskvasse filmiinstituuti filmidramaturgia teaduskonna kaugõppesse ja kirjutasid diplomitööks "Marienthali kloostri viimse reliikvia". Jaa, oli nii, et tahtsin tegelikult minna Tartusse ajalooteaduskonda kunstiajalugu õppima, sest humanitaaria huvi oli tugev, aga sinna võis pääseda alles kolm aastat pärast ühe kõrgkooli lõpetamist. Siis aga tulid igasugused kultuuriülikoolid, käisin peaaegu kõikidel kultuuriülikooli kursustel -- kirjanduses, teatris, kujutavas kunstis. Tasemed olid erinevad. Ka läksin vabatahtlikult õhtuülikooli marksismi filosoofiat õppima, seal oli täitsa huvitavaid õppejõude. Pärast Eestisse tulekut võtsin täiesti teadlikult eesti
annaabi.ee 
