pakkumata). 133. Iseloomusta lühidalt Liviuse ajalookirjutuse põhimõtteid. Ei olnud erinevalt teistest riigiametis, seetõttu faktivigu ja ebatäpsusi, aga see polnud tema silmis ka oluline. Moraal olulisem kui täpsus. Eel- ja järellugude väljajätt, dramaatiline kulminatsioon. Suured sündmused, mitte olukirjeldused. Võimsad, ajaloo kulgu määravad üksikisikud, mitte ajalooprotsessid. Alati iseloomu ja tegude kooskõla (see inimene on selline, järelikult tema teod on ...), kohati kunstilise liialduseni. Vasturääkivuste väljajätmine, ainult üks (kahtlusteta) versioon. Nt: "Ab urbe condita" ("Linna asutamisest alates") 134. Nimeta Tacituse peamised teosed. Mitmekülgne looming: Germania (etnograafiline ajalooteos), Annales (Rooma ajalugu 1468, monumentaalteos minevikust), Historiae (Rooma ajalugu 6996, monograafia
on klassikalise poliitikafilosoofia eelduseks ja aluseks. Esiteks, naturalism. Looduslik ja inimlik olemine moodustasid selles mõtlemisruumis ühtse terviku; kultuuri arengut käsitati lahutamatus seoses kosmoloogiaga. Niisuguse mõtlemise raames oli loomulik ja ka ainuvõimalik, et loodus, loodusprotsessid on selleks mudeliks, malliks, mille alusel tuleb üles ehitada poliitika, poliitilised protsessid; ajalooprotsessid seotakse taevavõlvi protsessidega. Looduse ja kultuuri lahutamatut seost väljendati mõistepaaride vorm ja mateeria, vaimne ja materiaalne, igavikuline ja ajalik, jumalik ja inimlik dialektika kaudu. Tollase ratsionalismi telgmõiste Logos (nüüdistähenduses umbes sõna, seadus, mõte, ühismõõdulisus) oli tihedalt seotud nii looduse kui ka riigi- ja poliitika üleajaliste, igavikuliste aspektidega. Niisugusest seostamisest tulenes, et nt õigluse
annaabi.ee 
