oma raamatus "Vestlused Goethega" ("Gespräche mit Goethe in den letzten Jahren seines Lebens") (18361846). Looming *Johann Wolfgang von Goethe alustas oma kirjanduslikku tegevust luuletuste ja näidendite avaldamisega. Tähelepanuväärseim näidend, mis tegi Goethe tuntuks kogu Saksamaal, oli 1773. aastal ilmunud "Götz von Berlichingen", mis on kirjutatud XVI sajandi talurahva sõja aineil. Klassitsismi ühtsuseprintsiibid hüljanud G annab avaramõõtmelise ajalookujutluse: lühikesed stseenid esitavad pilte rüütlilossidest, kõrtsidest, lahingutandreist, isegi mustlaslaagrist. Draama probleemiks on pisivürstide omavahelistest tülidest kurnatud Saksamaa. Looming algas kergete, elurõõmsate, kuid vormilt meisterlike värssidega,mille motiivideksolid armastus ja looduse ilu. *Aastal 1774 ilmus tema esimene romaan "Noore Wertheri kannatused". Selle romaani naispeategelase prototüübiks oli Charlotte Buff (abielunimega
imperialistid."(Popper 1959: 281-282) Seega võib Popperi vandenõuteooria definitsioonist välja lugeda, et see tuleneb Jumala hülgamisest ja küsimusest: kes on Tema asemel? Popper väidab, et mõte teispoolsest vandenõust (mis on tegelikult surelike väidetavalt suurejooneliste ja kangelaslike tegude taga) tuleneb arhailisest kujutlusest. Teisalt paistab vandenõuteooria olevat tihedalt seotud kalduvusega ajalugu isikustada: nüüdisaegse ajalookujutluse leviku uurimisel on näha, kuidas Homerose jumalaid on asendanud mitmesugused kujutletavad, pahatahtlikud ja isikustatud ajaloojõud. See ei tähenda, et ajaloos ja ühiskondlikus elus varjatud tegutsemist ja vandenõusid ei oleks. Samas rõhutab Popper, et vandenõu abil saavutatud tulemused on reeglina suuresti erinevad algsetest eesmärkidest. Kuigi ei ole kerge tõmmata selget piiri enam või vähem teoreetilise vandenõukontseptsiooni ja selle