jäädvustada kasvas koos muinsusteadlikkuse tõusuga ning on sellisena tänini säilitanud oma aktuaalsuse. Dokumenteeriv ja romantiseeriv taotlus esinesid tegelikult peaaegu alati korraga ja põimununa: ka katsed kuivalt dokumenteerida jäid ikka emotsionaalseiks. Võib koguni öelda, et ,,taasavastatud" ajalugu ei tunginud romantismi mängumaale kui sellele vastanduv ja ülimale tõetruudusele pretendeeriv aseaine, vaid 19. sajandi alguse ajalookontseptsioon oli tervikuna romantiseeriv, vastamata nüüdisaegsetele teaduslikkuse tunnustele. ( S. Bann, Romanticism and the Rise of History, lk xi.)
kontseptsiooni, kui ei tea, milline faktiline materjal oli selle loojatele kättesaadav ja kuidas, kui täielikult oli too neid kasutanud. c) Ajalooteaduse metodoloogia areng. Tuleb näidata, millised olid ajaloolise materjali mõtestamise võtted, kuidas mõisteti ajaloosündmuste põhjusi ja olemust, milline oli mineviku käsitlemise filosoofiline alus. Nt Maailmapilt on oluliselt muutunud kui 10,50,100 aastat tagasi. Nt enne/pärast I ms või II ms. d) Ajalookontseptsioon. On ajalooteaduse peamisi resulataate ja selle avamine ongi historiograafilise käsitluse põhieesmärk. Ajaloofaktid seostatult võetuna kujundavadki endast teaduslikku kontseptsiooni. 3 Võttes historiograafilise analüüsi lähtekohaks elu küsimused teadusele, peab lõpptulemuseks olema
annaabi.ee 
