Töös käsitletakse Iisraeli riigi sisest juutide ja palestiinlaste vahelist konflikti, mitte konflikti, mis arenes Iisraeli ja seda ümbritsevate Araabia maade (Egiptuse, Jordaania, Süüria, Liibanoni ning Saudi-Araabia ja Iraagi) vahel ja mida tuntakse kui Iisraeli-Araabia konflikti. Uurimustöö sisuline osa on parema ülevaate saamiseks jagatud neljaks peatükiks. Esimeses peatükis vaatleb autor piirkonna kaugemat ajalugu. Teine peatükk analüüsib olulisemaid ajalooetappe ja valitsejaid. Kolmandas peatükis keskendub autor konkreetselt sündmustele, mis viisid Iisraeli riigi loomiseni. Neljandas peatükis käsitletakse Iisreaeli riigi loomist. Uurimistöö eesmärk on kirjeldada Iisraeli-Palestiina konflikti põhjusi ja tagamaid ning selgitada, mis on piirkonnas toimuva ajendiks ning tõestada, et antud konflikti juured ei peitu kaugemas ajaloos, vaid jäävad pigem viimase saja aasta piiridesse
Seitse kultuuri on need faasid juba läbinud: Mesopotaamia, antiikkultuur, Hiina, India, maajad, Egiptus, Araabia. Lääne-Euroopa on jõudnud viimasesse faasi. Kultuur on samasugune elusorganism nagu taimed või loomad. Tavaliseski elus me kirjeldame mingi asja sündi, õitsengut, eeldades, et see ei kesta igavesti. Kultuuride puhul on inimestel aga tundmus, et need on igavesed, kuigi ajalugu väidab vastupidist. Samuti väidab ta, et ei ole suuri ajalooetappe, nagu vanaaeg, keskaeg, uusaeg, vaid on kindlad kultuurid. Kultuuriorganismi elu juhib saatus, mille tähendust me võime üksnes intuitiivselt tajuda. Kultuuride erinevused on tingitud kultuuri hingest. Igas kultuuris näeb inimene maailma erinevalt. Näiteks eestlased räägivad kommunismist teistlaadselt kui bulgaarlased. Iga kultuuri tõde on ainult selle kultuuri tõde. Ei ole üldkehtivaid tõdesid. Staadiumi, mil algab surm, nimetab Spengler tsivilistasiooniks.
annaabi.ee 
