18. sajandil, mil Saksamaa oli killustanud sadadeks riigikesteks, eksisteeris u 3 liiki arhiive: · Dünastiline arhiiv (Hausarchiv) valitseva dünastia perekondade kohta käivad dokumendid; · Riigiarhiiv (Stadtsarchiv) välispoliitilised, diplomaatilised lepingud; · Maa-arhiiv (Landesarchiv) sisemine haldus, maksumajandus, kohtud. 19. sajandi algusega, mis seostub Napoleoni sõdadega ning mis tõi kaasa riigikeste arvu languse, käis kaasas ka tohutu ajaloobuum, rahvusliku eneseteadvuse plahvatuslik kasv, massiline ajalooseltside teke. Saksamaa arhiivinduse suurkuju Leopold von Ranke (17951886) Preisi TA liige, Berliini ülikooli professor ja aastast 1841 Preisi riigi ametlik historiograaf, allikakriitilise meetodi silmapaistev arendaja ning rakendaja, initsiatiivil tõusis plahvatuslikult arhiivide osakaal/tähendus ajaloo uurimisel. Ranke: Ajaloolane, kes ei tööta aastas 300 päeva arhiivis, diskvalifitseerub
vahetus kultuurisfääris. 1987-1988- tõusuaeg, ajaloo valged laigud ja mustad augud, vastuseis avalikustamisele. Seni mitte käsitletud tahkudele hakati väga suurt tähelepanu pöörama. Ajalootemaatika erinevates meediaväljaannetes oli tol perioodil selgelt domineeriv. Paljuski on tollane looming ajalooajakiri, aga pole vaid Eesti eripära, üleliidulistes kirjandusajakirjades on ajalootemaatikat veelgi rohkem. Jõuline ajaloobuum kirjanduses, kinos, teatris. Sellele lisandub ka rehabiliteerimine e tagasi minnakse Stalini aegsete repressioonide juurde ja hakatakse rehabiliteerima ka tavainimesi. Tulevad esile ka jõud, kes hakkavad avalikustamist vastustama. Kõige olulisemaks tähiseks 1988 märtsis ajalehes Sovetsjaka Rossija ilmunud Nina Andrejeva kiri „ei või taganeda põhimõtetest“. See on perestroika-vastase seltskonna manifest, selle avaldamine kainestas
annaabi.ee 
