kujutada ruumi ja aega ilma esemete või nähtumusteta, kuid mitte seda, et pole mingit ruumi ja aega. Kant nimetab neid mitmeti: “kaemused a priori”, “puhtad kaemused”, “kaemuse puhtad vormid”, “meelelisuse puhtad vormid” või “formaalsed kaemused”. Niisuguse käsitlusega muudab Kant oluliselt traditsioonilise filosoofia aja ja ruumi käsitlust. Platonlikus traditsioonis seostati meeleliste muljete ruumilisuse ja ajalisusega nende sõltuvus igakordsest vaatepunktist, nende muutlikkus seoses koha ja aja muutlikkusega. Empiiriliste kaemuste ajalisus ja ruumilisus seostus traditsioonilise filosoofia jaoks nende põgususega, viimasest tulenes selle käsituse jaoks aga empiirilise tunnetuse väheväärtuslikkus mõtlemise jaoks. Kant oma õpetusega ajast ja ruumist kui “puhastest kaemustest”, meelelisuse aprioorsetest vormidest muudab seda traditsioonilist väärtusorientatsiooni, tehes näiteks aja-
Vankreid võis olla mitukümmend tükki. Mängiti ka teist tüüpi lavadel, alati domineeris rongkäigu põhimõte. Keskajal armastati protsessioone pühade andidega. Protsessioon võis sujuvalt üle minna müsteeriumiks. Igasugune protsessioon on liikumine. Kirik suhtus liikumisse ettevaatusega. Kirik püüdles rohkem staatilisuse poole. Kaootiline liikumine välistatud, kõik hoolikalt läbi mõeldud, misantseenid põhjalikult paika pandud. Liikumatus seotud igavikulisusega, liikumine aga ajalisusega. Liikumine on ajamõõt. Toimus liikumine igavikuliselt ajalisele. Diagüüriates kuradikeste teema, olid pool-liturgilised tekstid. Deemonite rollid olid alati professionaalide värk. Profid oskasid seda, mida tavalised inimesed ei osanud. Karnevali juurde kuulub alati maskeering näo tahmamine, veinisadet kasutati värvina, selle juurde käisid pahempidi keeratud rõivad. Kõige tüüpilisem aeg oli jõuluaegne aeg.
annaabi.ee 
