Tekkis ja sai populaarseks Teise maailmasõja eelõhtul. Eksistentsialism lähtub inimese mõistmisel tema eksistentsist. Eksistentsialism rõhutab vajadust rakendada mõtlemist isiklikus ja ühiskondlikus elus, sh poliitikas. Eksistents on alati inimese eksistents. See on inimesele omane olemisviis. Selletõttu onkogu eksistentsialism "humanistlik". Eksistentsialism on dünaamiline. Eksistents pole mingi muutumatu olemine, vaid omaolemuselt aja ja ajalikkusega seotud. Põhieeldused l Iseloomulik inimese käsitlus. l Inimene on eriline olev, kelle puhul ei eelne tema eksistentsile ehk olemasolule mingit l Asjade, eriti artefaktie puhul eelneb nendele etteantud olemust ega ideed, vaid inimene alles idee, kavand või projekt, mille järgi need loob selle endale. valmistatakse
4. Meetodist lähtudes on eksistentsialistid rohkem või vähem fenomenoloogid. Nad on huvitatud oleva vahetust haaramisest. Ja siiski on nende lähtepunkt ja eesmärk Husserl'i omast kaugel. Mida too soovis "olemusena" haarata, olid üldised, igavesed, objektiivsed olemused ja olemuslikud seadused. Konkreetsest eksistentsist püüdis Husserl just seda sulgudesse asetades mööda minna. 5. Eksistentsialism on dünaamiline. Eksistents pole mingi muutumatu olemine, vaid oma olemuselt aja ja ajalikkusega seotud. See on AJAS-OLEMINE. Aeg ja ajaprobleemid on selletõttu eksistentsialismis alati erilise vaatluse all. 6. Eksistentsialism suunab oma pilgu üksikule, kuid ta pole "individualistlik" selles mõttes, et ta üksiku isoleeriks kõigest muust. Vastupidi: leides inimese alati konkreetses situatsioonis, kus ta on maailma ja kaasinimestega seotud, ei ole inimene tema jaoks kunagi isoleeritud. Inimlik olemasolu on alati MAAILMAS-OLEMINE ja alati KOOS-TEISTEGA-OLEMINE. 7
Surm on siiski ülimalt individuaalne juhtum, milles ei ole üldisi seaduspärasusi. Tundub, et seda mõjutavad varasemad eluperioodid ja nendes saavutatud suhtumine nii elusse kui ka surma. Üldiselt on teadvustanud surmahirmu vanuritel vähem ja noortel rohkem. Põhjus on muuhulgas selles, et eakad inimesed on oma elus mitmeid kordi kohtunud surmaga ja ka pidanud loobuma paljudest asjadest, näiteks halvenenud tervise tõttu. Sellised asjaolud on nad pannud leppima oma elu ajalikkusega ja surma paratamatusega. Kui sureva haige surmahirm on väga suur tuleneb see varasemal eluperioodil esinenud ahistusest. Surmahirmu ja surmaahistuse määr ja iseloom on alati seotud inimeste eluloo ja ümbruskonna mõjudega. Need kes on kogenud elus vähe muutusi või on osanud oma kriise läbi töötata, suhtuvad oma ellu ja surma tihti leplikult. Keda surm väga hirmutad need on enamasti ka elusse puutuvais küsimustes ängistunud. Vanuri kogetud üksildus lisab surmaängi
annaabi.ee 
