väiksemaid täis- või poolhumoristlikus valgustuses nende ümber või kõrval; viimaste hulgas paistab eriti silma rida naiivkoomiliseks skitseeritud noorte tütarlaste ja neidude siluette. Kujude nimeline mitmekesisus on väga suur; seal on sulaspoisse ja tüdrukuid, igas kaliibris taluperemehi ja eitesid, köstreid ja maarätsepaid, linna majaperemehi, trahteripidajaid, rohelist õppivat noorsugu ja selle kantseldajaid õpetajaid, kojamammasid ja söögimajaemandaid, vabrikutöölisi, ajalehetoimetajaid ja revolutsionääre, hangeldajaid, marodööre, rahatuusi ja linna peenema seltskonna vesivõsusid, parunipreilisid ja paruneid. Ainuke asi, et kirjaniku ühe stiliseeriva võtte tõttu, mida ta tarvitab kõigil puhkudel peaaegu ühteviisi, kannatab mõnel määral kujude individualiseerimine: enamasti on ta inimesed kõik ohus muutuda koomilisiks lobisejaiks, peamiselt mis puutub linnarahvasse; maainimesed cn sõnakehvemad, kuid ka huumorivaesemad, see-eest aga palju ilmekamalt iseloomustatud
aastast. Venestusaeg veel kestis. 1895 oli ajakirjandusel sumbunud maastik, mida kajastada puudus siht, aade. Oma väljaande "sisulise ja välimise täiustamise asemel" valisid väljaandjad-tmt-d mooduse, "mis näis poliitiliselt rasketes oludes kõige kindlam: hakati iseennast kiitma ja teisi mustama ning halvustama". Üldine õhkkond (salakaebused jms) vaid soodustas ebatervet suhtumist. "Soov igal tingimusel ellu jääda sundis ajalehetoimetajaid tegutsema vahendeid valimata." Kuulutustepinna tasuvam müümine ei tulnud sel ajal kellelegi tõsiselt kaalumisele. Jakob Kõrv tõi nt ajalehe jutunurka piisavalt hirmu- ja seikluslugusid, mis tõstis tema lehe tiraazhi märgatavalt (isegi üle 10 000). Uuenduslikuma ja maj mõttes otstarbekama lahenduse pakkus välja Ado Grenzstein, kes pakkus kulude kokkuhoiuks ajakirjanduse ühenduse võimalust (vt EKLA f 38, Grenzstein XIII lk 305), mis aga teiste toimetajate poolt kõrvale lükati.
annaabi.ee 
