keeles ja meeles. Aga ühtlasi pakitses nende noorte elujõudude käärimises juba vabanemise tung kodustegi mõjuvõimude hooldamise alt. Olime küll veel üpris noored, aga küllalt ennast- usaldavad tulevikulapsed oma naiivsete kirjanduslikkude katsete ja isikumärkide pooldamiseks. Niisama vähe nagu meie tänapäevased noorkirjanikud tänulikud on oma käsikirjade tagasilükkamise eest olid seda ka need tunased juurdetulijad. Eriti aga ei meeldinud neile, et sihtimääravad ajalehetoimetajad nende trükitud ilukirjanduslikku kaastööd omamoodi ümber parandasid, harjunud maitse järele koolutasid ,,kõlbulisemaks ja õpetlikumaks". Sellest sündisidki siis noorte vaba eneseavalduse taotlused ja enneaegseks isetegevuseks kokkuheitmine. Sellest ka nende ridade kirjutaja esimesed isiklikud kokkupuuted noore Hanseniga Tammsaarelt. Anton Hansen ei astunud ise ligi, teda pidi otsima. Küsisingi teda ühel sügisesel õhtupoolikul pärast tunde Treffneri gümnaasiumis
aastate lõpul, mil Eestis ilmus kaks eestikeelset ajalehte ja 1 lisaleht, oli eesti ajakirjanduses üks elukutseline ajakirjanik J. V. Jannsen, teised tegid ajalehte muu tegevuse kõrvalt. 1870. aastate lõpuks oli eestikeelsete väljaannete arv mitmekordistunud (8 ajalehte, 1 ajakiri, 5 lisalehte) ja nende juures oli pidevalt tööd kümmekonnale ajakirjanikule. Kuid kuni Jakobsoni Sakala ilmuma hakkamiseni 1878. aastal jäi Jannsen ikkagi veel ainsaks põhiametiga ajakirjanikuks. Teised ajalehetoimetajad olid kas kirikuõpetajad, koolmeistrid või ametnikud. Jannseni kõrval olid 1860.-70. aastatel ajakirjanikena tuntumad ja mõjukamad Carl Robert Jakobson ning Jakob Hurt. Eesti rahvuslik ärkamisaeg ja ajakirjandus Johann Voldemar Jannsen 1819-1890 Sündis 16. mail 1819 Vändras möldri ja kõrtsimehe pojana. Poisile pandi nimeks Jaan, perekonnanime sai nende pere paar-kolm aastat hiljem. Õppis Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, oli kutsariks abipastor C
annaabi.ee 
