artiklil on paarsada kommentaari, mis on kõik sisuga, et „paras, ongi hea et nad surnud“, „debiilikud ja värdjad peavadki surema“, „mis kaastunnet te avaldate nende värdjate vanematele, nad on samasugused“? Kõik on kõvad kommenteerijad, aga kuidas see mõjub meie lastele? Lapsed näevad juba noores eas, mis moodi ühiskond reageerib olukorrale, mis peaks olema õpetlik teistele ja mis on suur kannatus paljudele meie seast. Ilmselgelt mõjutab kogu selline ajakirjanus tänapäeva laste elu, väärtusi ja arusaamisi normaalsest elust. Ja noo nendest suhtlusportaalidest ei tasu üldse rääkidagi. Kas täiskasvanud (sh ka noorsootöötajad) peaksid kontrollima noorte käitumist internetis? Loomulikult. Kui palju on kuulda erinevatest juhtumistest, kus täiesti tavalised noored tüdrukud ja poisid endalt elu võtavad, sest just virtuaalses maailmas kasutatakse nende kallal nii palju vaimset vägivalda, et nad ei pea lihtsalt sellele vastu. Paljud lapsevanemad
1959. aastal oli Franco sunnitud vastu tahtmist heaks kiitma tehnokraatide stabiliseerimisplaani. 1970-ndate alguseks muutus Hispaania oskas industrialiseeritud ja linnastunud lääne tarbimisühiskonnast. 1973. aastal palusid piiskopid kiriku ja riigi lahutamist, Francole oli see ,,noahoop selga". 1959. aastal loodi terroristlik organisatsioon ETA, mis võitles Franco reziimi vastu, ETA-st sai ka võitluse sümbol. 1966. aastal anti välja ajakirjanus seadus, mis piiras esmast tsensuuri. 1969. aastal kuulutas Franco oma troonipärijaks prints Juan Carlose. 20. novembril 1975 Franco suri ja reziim lagunes. Reformid pärast diktaktuuri langust 22. novembril 1975 sai Hispaania kuningaks Juan Carlos I, kelle eesmärgiks sai Hispaania demokraatlikuks muutmine. 1976. aastal nimetas kuningas Carlos Arias Navarro asemel peaministriks Suarezi ja suutis veenda parlamenti uue
annaabi.ee 
