huve. Pealegi on meedial ühiskonnas väga suur võim. Eesti kommertsajakirjandus on kahe suure grupi käes: Ekspress Grupp ja Eesti Meedia. Erakätes oleva ajakirjanduse positiivne külg on hea majanduslik tasuvus. Suurte kontsernide väljaanded saavad endale lubada rohkem ajakirjanikke ja paremaid töötingimusi. Aga negatiivne külg puudutab sisu: kaks suurt saavad omavahel kokku leppides teatud teemad maha vaikida. Meedia liigne koondumine sisaldab seega endas ohtu demokraatiale ja ajakirjandusvabadusele. Pealegi on see oht peaaegu märkamatu ning seega ohtlikum kui mistahes riiklik tsensuur. Hea ja halva vahelise piiri tunnetamine jääb siiski iga ajakirjaniku enda kohustuseks. Sageli aetakse segamini mõisteid "ajakirjandusvabadus" ja "sõnavabadus". Sõnavabadus, mis on suunatud üksikisiku võimalusele olla kuuldud ja saada vajalikku informatsiooni, kuulub inimese põhiõiguste hulka. Ajakirjanik indiviidina ei pruugi sugugi olla sama vaba nagu
Ajakirjandus vabadus ja vastutus Ajakirjandus on riigis neljandaks võimuks. Ta on ühiskonna lahutamatu osa, mille peamine funktsioon on info kogumine ja edastamine rahvale. Ilma ajakirjanduseta elaksime pimedas ja kinnises maailmas. Kuid kas ajakirjandusvabadus vabastab kirjatekstide loojaid vastutusest nende sisu eest? Kas ajakirjanikul on kohustus edastada oma artiklites korrektset informatsiooni ja järgida eetikareegleid? Eesti ajakirjandus- ja keeleteadlane Juhan Peegel on öelnud: ,,mida suurem on vabadus, seda suurem on vastutus". Ajakirjandusvabadus ja vastutus käivad käsikäes. Tänapäeva demokraatia lahutamatuks osaks on ajakirjandusvabadus. Eristab meie ühiskonda autoritaarsest või totalitaarsest reziimist just see, et meil puudub tsensuur. Ajakirjandusvabadus välistab riigipoolse kontrolli ajakirjanduse sisu üle. See tähendab, et ajakirjanik võib kirjutada põhimõtteliselt sellest, millest ise tahab. Sõna...
Eesti ajakirjanduse professionaalne areng jäi alla poliitilisele ja turusurvele. Riigivõimu ja ajakirjanduse suhted olid selgelt määratlemata. Mitmeparteilise ajakirjanduse lõpp saabus autoritaarsele valitsemiskorrale üleminekul 1934. Ajakirjandus allutati riiklikule kontrollile läbi Valitsuse (hiljem Riikliku) Propaganda Talituse, hakati jälgima väljaannete meelsust ja lojaalsust. Kaitseseisukorraga kehtestatud piirangud ajakirjandusvabadusele kirjutati sisse trükiseadusesse. Avalikkus jäi ilma informatsioonist, mis olnuks vajalik poliitiliste otsuste tegemiseks ja nendest aru saamiseks. Pildid ja helid. Telegraaf. Arvatakse, et telegraafi eelkäijaiks võisid olla nii heli kui valgust sisaldavad märgid, mida üksteisele edasi anti. Trummid, kellad, sireenid, aga ka lõkked, tõrvikud ja semafor olid sellisteks märgisüsteemideks, mille abiga omavahelisel kokkuleppel teateid edasi anda suudeti.
annaabi.ee 
