1920. aasta jaanuaris Eesti Spordi Liidu asutamiskoosolekul. Veebruaris paluti lehe peatoimetajaks Ado Anderkopp. Märtsis selgus aga, et Siseministeerium ei anna lehe trükkimiseks luba, sest selle põhikiri oli kinnitamata. Seepärast sai ajalehe väljaandjaks spordiselts „Kalev". „Eesti Spordilehe" esimene number ilmus 20. aprillil 1920. aastal. Selle esikaanel oli rändauhind, mille eesti „Kalevi" kergejõustiklased olid 1915. aastal Moskvas võitnud. Leht ilmus ajakirjandusmaastikule tervislike eluviiside propageerijana. 1921. aasta mais asus selles toimetajana tööle Eesti üks lootusandvamaid kergejõustiklasi Harald Tammer (atleet, jõutõstja, ajakirjanik fotol), 3 kellest sai Eesti esimene spordiajakirjanik. Tihti tuli tal leht algusest lõpuni ise täita. Tammer propageeris tippsporti,
eest, peaksid hakkama rohkem silmas pidama ka enda heaolu. Neil eesmärkidel suudeti organiseeruda küll 10 aastat hiljem. Eesti ajakirjandus 19.-20. saj vahetusel Väljaanded ja ajakirjanike arv Ajakirjanduse politiseerumise perioodil 1878-1904 kasvasid ühes väljaannete arvuga ka nende tegijate read. Esimesed "poliitilised"* ajalehed olid teatavasti Sakala (C. R. Jakobson) ja Tartu Eesti Seitung (A. Aint), tuues eesti ajakirjandusmaastikule ühiskonnakriitika. Enam ei piirdutud pelgalt rahva harimisega, vaid üritati otsida nähtuste tagamaid. 1878 ilmunud 11 väljaande kohta tegutses teadaolevalt samapalju ajakirjanikke. 1880. aastate lõpuks kasvas üheaegselt hõivatud ajakirjanike arv eesti toimetustes paarikümneni. Päevalehe ilmudes (1891) oli ajakirjandusturul 21 väljaannet tegemas 22 isikut. Ajakirjanike arv püsib stabiilsena ega kajasta esimese päevalehe ilmumist turule.
annaabi.ee 
