19. sajandi tekstides esineb ema Schüdlöffeli ja Kreutzwaldi kirjutistes. Schüdlöffeli 1844. aastal kirjutatid tekstis on seda kasutatud korra: Pärast tema tembutamist wiskas lapse ema rauda ja süsi. Kreutzwaldi 1861. aastal kirjutatud tekstides esineb seda kümnel korral, nt Waese ema hing ohib ütlemata piina al. 2.2. Sõna ema 1890ndatel, 1950ndatel ja 1990ndatel ajakirjanduses Järgnevas tabelis (1) tutvustatakse, kui palju esineb sõna ema ainsuslikke vorme ajakirjanduskeeles 1890., 1950. ja 1990. aastal. Tabel 1. Sõna ema ainsuse vormide levik ajakirjanduskeeles KÄÄNE, Sg AJAK1890 AJAK1950 AJAK1990 nimetav 13 37,1% 2 4,7% 89 57% omastav 7 20% 8 18,6% 26 17% osastav 2 5,7% 3 7% 5 3% sisseütlev - - 1 2,3% - -
vestlused, telefonivestlused kui ka monoloogid. Kõnekorpuste üks uurimismeetodeid on sõnasageduste võrdlus. Hennoste artiklis ,, Eesti suulise kõne korpus ja mõnede allkeelte võrdluse katse. Arvutuslingvistikalt inimesele." on väljatoodud mitme allkeele omavahelist võrdused: argikõne ja ajalehekeel, avaliku kõne ja ilukirjanduskeel, kõne ja kiri, ametlik ja argine suuline kõne. Kokkuvõtvalt tehti järgnevad järeldused: 5 Ajakirjanduskeeles on sagedasemad nimisõnad, 90ndate alguses kõneldi palju rahast. Avaliku suulise kõne ja kirjakeele erinevused on samad mis eelneval. ,,Suulisele kõnele on omased spontaansus ja toimetamispartiklid (e, ehh, äää) ja piiripartiklid (eksole, vää,)" (Tiit 2000: 267). Ilukirjanduses kasutatakse konkreetsemaid koha ja ajasõnuja nimisõnu. Välja on toodud tõik, et suuline ametlik kõne kasutab ,,mina, see ja need, ilukirjandus aga meie, tema, nad" (Hennoste 2000: 268).
annaabi.ee 
