mõtlemisest. Ja me näeme ju valgust, kuuleme müra, tunneme soojust see on aistimine ning ei saa ka kuidagi olla ebaehtne ja see pole ka midagi muud kui mõtlemine. Descartes leiab, et ta vaimule pakub rohkem lõbu eksi mina ja ta ei talu enda surumist piiridesse. Niisiis laseb ta ohjad lõdvaks, nii saab ta end hõlpsamalt juhtida. Descartes vaatleb nüüd üht keha eraldi, ta võtab selleks vaha. Vaadeldes teda, siis oma aistmismeeltega same luua kindla pildi, kujutluse temast. Aga kui pikemalt mõelda, siis jõudis ta selgusele, et me ei saa seda kujutleda, vaid üksnes vaimuga tajuda. Kui vaatame näiteks aknast välja, siis ütleme kohe, et näeme inimest. Silmad küll näevad, aga otsustusvõime meie sees ütleb, et see on inimene ehk me tajume vaimuga. Sellest ajast, kui Descartes tajus vaha selgepiirilisena, tunnetas ta ka ennast paremini, sest kõik kaalutlused, mis aitavad tajuda vaha
mõtlemisest. Ja me näeme ju valgust, kuuleme müra, tunneme soojust see on aistimine ning ei 12 saa ka kuidagi olla ebaehtne ja see pole ka midagi muud kui mõtlemine. Descartes leiab, et ta vaimule pakub rohkem lõbu eksi mina ja ta ei talu enda surumist piiridesse. Niisiis laseb ta ohjad lõdvaks, nii saab ta end hõlpsamalt juhtida. Descartes vaatleb nüüd üht keha eraldi, ta võtab selleks vaha. Vaadeldes teda, siis oma aistmismeeltega same luua kindla pildi, kujutluse temast. Aga kui pikemalt mõelda, siis jõudis ta selgusele, et me ei saa seda kujutleda, vaid üksnes vaimuga tajuda. Kui vaatame näiteks aknast välja, siis ütleme kohe, et näeme inimest. Silmad küll näevad, aga otsustusvõime meie sees ütleb, et see on inimene ehk me tajume vaimuga. Sellest ajast, kui Descartes tajus vaha selgepiirilisena, tunnetas ta ka ennast paremini, sest kõik kaalutlused, mis aitavad tajuda vaha
annaabi.ee 
