John Locke Teine raamat ideedest, esimene peatükk, paragrahvid 1 8 Locke räägib oma kirjutises ideedest üldisest ning arutleb nende päritolu. Põhiideeks on Locke väide, et inimese ideed ei ole kaasasündinud, vaid need pärinevad kahest allikast aistmisest ja reflektsioonist. Locke ütleb, et need on ainukesed teadmise allikad, kust on pärit meie ideed, mis meil on või mis meil loomulikul moel olla võivad. Inimese ideede rikkus sõltub sellest, kui mitmekesised ideed teda ümbritsevad ja kui palju neist ta reflekteerib. Põhiargumendid: 1. Locke ütleb, et kõik ideed tulevad aistmisest ja reflektsioonist. Ta samastab vaimu valge paberiga, millel pole ainsatki kriipsu ehk teisisõnu sellel vaimul puuduvad ideed
vaimu uusi ideid ning milleks neid üldse vaija on. Oma esimeses punktis ,,ideed on mõtlemise objekt" ütleb Locke et et inimene on teadlik sellest et ta mõtleb ja sellest et see millega tema vaim mõtlemise ajal tegeleb on seal vaimus olevad ideed, siis on väljaspool kahtlust et inimesed omavad oma vaimus erinevaid ideid nagu näiteks need mida saab sõnadega väljendada ja teised. Seega uurib locke kuidas inemene nendeni üldse jõuab. Teises punktis ,,kõik ideed tulevad aistmisest ja reflektsioonist" tahab ta öelda et Inimese vaim on tühi,nagu valge paber sest algselt pole sellel ideid, vaid need ideed omandatakse läbi vaatluste ja mõtiskluste. Kui vaatlus varustab vaimu mõtlemise algmaterjaliga, siis ettekujutusvõime niiöelda seob tajutud algmaterjali omavahel ja 'salvestab' selle vaimu. Ehk inimesed saavad oma teadmised ja arutlused kogemustest. Olen Locke`ga nõus sest kui näiteks lapsele öelda et tulega ei tohi mängida sest tuli teeb haiget
annaabi.ee 
