uuslinnaosa Mustamäed kui kodukohta, kus kodukoha mõiste on kaduma läinud. Muidugi on seal mugav, isegi üksjagu turvaline ja elu korraldub funktsionaalses mõttes õlitatult, ometi ei saa aga ju kuidagi öelda, et sellised mõisted nagu kodukoht ja üksindus väga hästi kokku sobiksid. Kuid just üksindus on see, mis ühendab Undi romaanis kõiki tegelasi. Undi romaanis Mustamäe mitte niivõrd ei peegeldu erinevate karakterite avanedes erinevalt, kuivõrd muutub aistitavaks ühtse ruumina. Tegelased lisavad linnale kirjelduslikult teda tajudes oma isiksuslikud tahud, kuid sealjuures on Mustamäe oma võõrandatuses, kontinuaalse ruumina harmoonias tegelaste isikliku üksildase eksistentsiga. Ning on selge, et sellisena on Mustamäe Undi romaanis tähenduslikus mõttes nagu maastik. Maastik kui pilt, suhtumist ja emotsioone genereeriv laotus inimese ümber, ehk tegelikult seesama emotsioonide, suhtumiste ja tähenduste laotus
tema poole ja sütitas mehe südame tolle pildiga, nõnda et ta mõtles kõrbest lahkuda ja tollest lusti saada. Siis valgustas issand tema südant ja aitas teda, nõnda et ta kiusatusele vastu pani ja kiskus end alasti ja vähkres nii kaua okaste ja ohakate seas, kuni kogu ta keha veriseks sai. Nõnda ravis ta hinge haavu keha haavadega ja võitis patud, kuna ta tule välja päästis. Sellest ajast peale ei tulnud talle enam mingeid lihalikke kiusatusi." Ainsaks aistitavaks märgiks Nursia pühamehe kunagisest üldtuntusest Tallinnas on maalitud kujutis Niguliste peaaltari aluskapil ehk predellal. Seal on ta üks kuuest Õhtumaa kirikuisast.Benedictus on kujutatud mustvalges abirüüs, peas lamedapõhjaline must mütsike, paremas käes patriarhi rist, vasakus raamat mungaordule reeglite andmise märgina. Samas pildireas on muide ka paavst Gregorius Suur, esimene paavst benediktlaste seast, kes ühtlasi pani kirja Nursia
annaabi.ee 
