Mulle ei tee mingit raskust ette kujutada, et seal on rehepeksumasin ja hobused sõidavad sealsamas. Ma kujutan ette, et see nii võiks olla. Aga mul ei tule pähe küsida enda käest, kas seda hobust saab sinna lavale tuua.“ (5) Põhiliseks teemaks Madis Kõivu dramaturgias on kirgede ning neid raamistada ja ohjeldada püüdva vaimu vastandamine (4). Tema näidendeid on iseloomustatud kui “erinevate tunnetustasandite, isikliku ja universaalse, aistilise ja abstraktse, loogilise ja unenäolise märkimisväärset integreeritust“. Kõivu näidendid on paljuski autobiograafilised, kuid ta ei keskendu niivõrd lokaalsetele teemadele kui üldintellektuaalsetele ja inimlikele, tehes seda viisil, mis on tugevalt avardanud eesti näitekirjandust. Kõivu näidendite remargid mitte lihtsalt ei illustreeri lavareaalsust, vaid on omaette fenomenaalsed tegelased. (1) „Mul on selline häda, et mul tulevad
6. Suretus ehk hooldus terminaalstaadiumi ajal Geriaatria alla käib ka surmaeelne ravi ja hooldus, mis võib kesta mõnest päevast kuni mitmete kuudeni. Inimese hooldamiseks läheb sel perioodil tarvis suhteliselt rohkem hoolduspersonali. Õigeaegselt tuleks osata lõpetada keerulised diagnostilised ja raviprotseduurid, kui nendega enam midagi olulist saavutada pole võimalik. Psühhogeriaatria Vanurite vaimse tervise uurimisel tuleb arvesse võtta ealisi muutusi. Aju ja aistilise tegevuse nõrgenemine vanuritel võivad põhjustada rahutust ja unehäireid, masendust ning tusatuju. Usk haiguste ravi võimalikkusse kipub kaduma. Personaalsus püsib suhteliselt muutumatuna ka vananedes, aga psühhomotoorse seisundi halvenemine muudab raskeks kiiret reageerimist ja täpsust nõudvad tegevused. Üldiselt võime öelda, et vananedes liikumine ja reageerimine aeglustub. Vanurite psüühiliste häirete avastamiseks on vaja head ,,salapolitseiniku" vaistu.
annaabi.ee 
