ANTOINE WATTEAU (1684-1721) 18. sajandi kuulsaim maalikunstnik, kelle loomingus on rokokoo elutunne, habras kergus ja sillerdav elurõõm leidnud kõige puhtama ja suursugusema väljenduse. Tema joonistus oli kõrgetasemeline oma piltidel esinevate figuuride ja maastiku maalimisel oli ta alati kasutanud looduse järgi tehtud joonistusi. Watteau tähtsus prantsuse ja Euroopa kunstiajaloos oli väga suur ta tegi lõpu Bologna meistrite ning Pousini traditsioonide ainuvalitsemisele ja hävitas akadeemilise koolkonna prestiizi. Watteau tõi 18. sajandi maalikunsti tagasi tunded, luule ja romantika. Tuntumad teosed on ,,Ärasõit Kythera saarele", ,,Gilles", ,,Gersain'i silt" JEAN HONORÉ FRAGONARD (1732-1806) Fragonard'i maalid on tihti kergemeelsed ja pikantsed, kuid see pole kunagi vulgaarne ega toores. zanrimaalidel kujutab ta naisi, eelkõige armuelu. Tema teosed on temperamentsed ja vaimukad; pintslitehnika on vaba ning julge, joonistus liikuv ja elurõõmus.
on kõrgetasemeline – oma piltidel esinevate figuuride ja maastiku maalimisel on ta alati kasutanud looduse järgi tehtud joonistusi. ● Tuntumad teosed on „Ärasõit Kythera saarele“, „Gilles“, „Gersain’i silt“ – need on rahulikud suurejoonelised teosed, väga harmooniliste gruppideülesehituse ja lihtsa laia pintslitehnikaga. ● Watteau tähtsus prantsuse ja Euroopa kunstiajaloos on väga suur – ta teeb lõpu Bologna meistrite ning Pousini traditsioonide ainuvalitsemisele ja hävitab akadeemilise koolkonna prestiiži. Watteau tõi 18. sajandi maalikunsti tagasi tunded, luule ja romantika. ● FRANÇOIS BOUCHER (1703-1770) ● Tema maalid on eeskätt dekoratiivsed ning kohaldatud rokokoointerjöörile. Teoste süžeed olid enamasti allegoorilised ja mütoloogilised, tugeva erootilise alatooniga. ● JEAN HONORÉ FRAGONARD (1732-1806) ● Fragonard’i maalid on tihti kergemeelsed ja pikantsed, kuid see pole kunagi vulgaarne ega toores
psühholoogiaga. Isegi käesoleval, 21. sajandil ei pea osad teadlased nimetatud distsipliine ,,päris" teaduseks, süüdistades neid spekulatiivsuses. On selge, et antud süüdistust tahtis Freud vältida ning valis selleks oma teooriate tiheda sidumise neuroloogiliste protsessidega. Vältimaks aga mõtlemise erapoolikust teaduslikus paradigmas püstitab Jung õigustatult küsimuse: ,,Millega on õieti põhjendatud ratsionalistliku ning materialistliku maailmavaate püüd ainuvalitsemisele?" Jung püüab leida kohta irratsionaalsele ning vahetule numinoossele kogemusele, mis on religioonilooliselt uuritud tõsiasi. Soovides tasakaalustada materialismi ja idealismi ei saa seega Jung minna Freudi ning Adleri teed. ,,Arstina võiksin ma muidugi kaasa minna nõndanimetatud ,,teadusliku" usutunnistusega, kinnitades et neuroosi sisu ei kujuta enesest midagi muud kui allasurutud infantiilset seksuaalsust või võimutahet
annaabi.ee 
