Säilitati võlvitud tellislaega maakividest soklikorrus, esimese korruse välisseinad ja sisekandeseinad. Pormeister projekteeris hoonele peale teise korruse ja ühekorruselise juurdeehituse. Puitkarniis oli originaalis mõeldud valgeks värvituna. 16. 1964 (valm. 1968) Näitusepaviljon Sakus 1960. aastatel oli Pormeister seotud Saku asula väljaehitamisega. Uus-Saku kavandati näidisasulaks, seetõttu on ka seal palju ainuprojektide järgi ehitatud hooneid. Pormeistri projekti järgi ehitati Sakusse mitu maja Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse mehhaniseerimise hoonestu koos näitusepaviljoniga, ja hiljem ka taimekaitsejaama. Näitusepaviljoni näol on tegu väheldase ehitisega, mis sisaldab arhitekti asjatundlikke stiilivõtteid: laiade sakiliste tahkudega valge puitkarniis, varjamata puitkonstruktsioonid, punane fassaaditellis, suured klaaspinnad, mis tasakaalustavad katuse raskepärasust.
sajandi lõpul. Varem aeti asjad ära mõne kõrvalhoone taga. Lõplikult vaibus rehielamute ehitamine kui sai masinaga vilja peksta, sellisel juhul piisas kui vili kuivas ainult põllul. Pekstud vilja kuivatamiseks aga hakati ehitama kuivateid, eraldi hoonena, vanasse rehituppa või mõne teise tulekoldega hoone (sauna) juurde. Ka enamikele saunadele ehitati nüüd korsten. Laienes tüüpprojektide ja ka ainuprojektide järgi hoonete ehitamine (eriti jõukamates taludes), mis tõi taludesse moodsaid, linlike joontega elamuid. 1919.a maareformi põhjal kui rajati uusi asunikutalusid, tekkis palju traditsiooniliseks kujunenud plaaniga elamuid: 2-3 tuba, köök, sahver ja esik. Kui asunikud tahtsid saada riigilt laenu, pidid nad tingimata ehitama projekti järgi ja kinni pidama kehtestatud ehituseeskirjadest. Ka ajakirjanduses anti nõu, kuidas kujundada uus moodne maakodu võimalikult
annaabi.ee 
