ühiskond omapoolselt enam kompenseerima ei peakski. Tööjõu oskuste piiramine pärsib kättesaadavate talentide hulka ja ühiskonna tootlikkust, õhutab tekkinud kihtide vahelist vaenu ja ühiskonda kuulumistunnet (Tumin 1953). Kui eliidi positsiooni ja võimu defineerimisel lähtutakse paljuski selle käsutuses olevatest vahenditest (kapitalidest) ja privileegidest, mis viimastega kaasnevad, siis Marxi seisukoht antud küsimuses on kategooriline ja selge: tootmisvahendite ainuomamine on töölisklassi ekspluateerimine, säärane ühiskondlik kord tuleks asendada sotsialistlik-kommunistlikuga (Plotnik 2008). Ehkki eliit kujuneb välja igas arengustaadiumis ühiskonnas, on tänasel päeval valdav kapitalistlik-liberalistlik maailmavaade, mis toob kaasa selle, et teatud vahendid on kogunenud kindla grupi kätte, keda võib nimetada ka eliidiks. Eliit, funktsioneerides avalikul väljal ehk turul, napsab siiski ise kõige suurema ampsu ja kasumi ning kuritarvitab paljude
ära kasutada. Sellist käitumist nimetatakse renditaotluseks. Rent on kõik see, mis teenitakse “ebavõrdsete” võimaluste tingimustes, st teiste arvelt. Tüüpiline renditaotluslik tegevus on näiteks poliitiline lobi, mille eesmärk on konkurentsi piiramine (kas seadusandlike või õigusriigile mitte omaste meetoditega); mingi ainuõiguse saavutamine; olulise informatsiooni ainuomamine. Renditaotlusliku tegevuse maksimumresultaat on monopoolne seisund. 1.7. Põhiväärtused ja eesmärgid 1.7.1. Ühiskonna põhiväärtused Kõige kõrgemaks ja üldisemaks ühiskonna eesmärgiks on üldise heaolu maksimeerimine. Heaoluökonoomika peab majanduspoliitika peamiseks eesmärgiks sotsiaalset heaolu. 124 Majandusliku heaolu kõrval tuleb aga kindlasti arvestada ühiskonna põhiväärtusi, milleks
annaabi.ee 
