lõpusarnaste aineste liitmise teel. Reeglipärane ja rikas vormimoodustus. Sellised on mõned indiaanikeeled, eskimo ja tšuktši keel. 5. Morfoloogilised sõnaklassid (käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad). Enamik loomulikke keeli organiseerib oma leksikaalseid üksusi suuremate sõnaklasside süsteemiks, mille liikmed jagavad ühiselt semantiliste, süntaktiliste ja morfoloogiliste omaduste ainulisi kogumeid. Enamik sõnaliike kohandub mitme semantilise kategooriaga (nn taaskasutatavus), nt nimisõnad ei väljenda ainult isikuid ja asju, vaid ka sündmusemõisteid, JNE. Sõnade jaotamisel sõnaliikidesse on kaks üldisemat tasandit: sõna leksikaalsed omadused ja sõna grammatilised omadused. Ühte sõnaliiki peaksid kuuluma sõnad, millel on ühesugused tekstilise kasutamise võimalused
Endine tähendus läheb kaduma. Saari pooldab seda, et nimel on tähendus. Nime tähenduseks on see, mida või keda nimi tähendab, siis nimi on osa keele sõnavarast. Kui teeme sõnaraamatut üldnimedest, siis üldiselt paneme tähendused kirja, sama loogikaga lähenedes nimesõnaraamatule, siis ei saa niimoodi enam läheneda. Nimed on korduvad. Käibeastmes nimed on kellegi tähistajana olemas, varuastmes nimed need, mida võidakse panna. Olemas on ka ainulisi kohanimesid, seda konkreetset tähendust on võimalik kirjeldada. Kas nimel on tähendust? Nime enda seisukohalt tähtust pole. Eeskätt nimi on silt, mis eristab kedagi ja midagi kiiresti ja ökonoomselt erinevalt tavavahenditest keelest. Nime saab taaskasutada. Igale objektile ei saa ainsat nime anda. Rääkides nimede tähendusest, siis tavaliselt inimesed mõtlevad selle all seda, kas saame aru, millest nimi koosneb. Tavainimene ei saa teada, millest nimi on tulnud
annaabi.ee 
