Kõige rohkem olen võrdluste kasutamist tähele pannud tema arvamusveergudel Eesti Päevalehes. Just seal annab kõrvutamine loole iroonilise vaatenurga, mis Andrus Kivirähki iseloomustabki. Ühes oma nupus, kus ta arutles usumeeste üle, ütles ta: ,,Seegi kord haarati kinni vanast heast nõukogude võimu poolt läbiviidud ajupesu teemast ja targutati ateismi olemuse üle. Ikka, ikka ka ateism on omamoodi religioon jne. See tuletab meelde kleptomaani, kes ei suuda nõustuda oma tõve ainukordsusega, vaid kinnitab veendunult, et ka mittevarastamine on omamoodi haigus. Umbes nii: sa ei varasta, kuna tunned paanilist hirmu tabamise ees või midagi muud säärast. Kui asi segaseks ajada, on alati võimalik väita ja tõestada mida tahes. Ning teemast mööda rääkida kirikutegelased juba oskavad." Romaanid ,,Rehepapp" ,,Rehepappi" peetakse uuema kirjanduse raamatuks, mille üks eestlane võiks oma elu jooksul läbi lugeda
Kopeeritavus ongi kunsti olemus(nt fofotkunst, pole ühte originaalset fotot). Kuntiteose tarvitusväärtus on tema unikaalsus. Unikaalsus on väärtus, mis on piiratud aja ja ruumiga. Kunstiteose unikaalne asukoht seal kus ta on. Unikaalsus on absoluutne. Ehtsus/autentsus. Selle määr võib kõikuda, ei ole absoluutne. Igal koopial on mingisugune ehtsus. Aura. Aura ongi see, mis osutab ehtsuse määrale. Kunstiteosel on aura. Aura tähendab algselt hingust/kuma vms. Aura on setud ainukordsusega(absoluutne) samas ka ehtsusega(võib olla nii rohkem kui vähem). Aura ei tule kunstiteosest endast vaid ühiskonnast. Fotograafiaga kunstiteose aura hakkab kaduma. Aura kadumisega kaob kummardav ja passiivne suhe kunstiga. Kunst lakkab olemast ilus näivus. Aura taandumine on tema jaoks positiivne protsess. Nt kontserdil(kui rituaal) on aura, kuid kodus muusika kuulamisel pole. Aura on seotud koha ja väärtusega. Teatri puhul tekib ainukordne suhe näitleja ja publiku vahel
annaabi.ee 
