Mõnikord, kui igavese elu peale mõtlen, arvan, et see oleks ainult siis väljakannatatav, kui seal naistega võiks naerda." Neiu nõustub sellega, ent peab peagi jälle valu käes kannatama. Ka Kulno õpib oma mängimisest, kannatades viimaks väga, kui Aino linnast ära sõidab. Hilda Maasik on Aino hea vanatüdrukust sõbranna, kes kahetseb, et ta kunagi maailma õnne otsima ei läinud. Ta mängib teose juures tähtsat rolli just lõpu poole, kui annab oma raha Ainole, et viimane saaks minna avastama maailma ja elada elu, millest tema ilma jäänud. Hilda veedab oma päevi lugedes vanu kirju, mis on talle ammu saadetud peigmehe poolt, kes ta ootama jättis ning lõpuks teise neiu juurde läks. Hilda on lihtsakoeline tegelane, kes teoses suuremaid muutusi oma siseelus läbi ei tee. Selline tegelane on ka Karl Raismik, kelle juures täheldan läbi aegade sarnaselt kujutatud eesti mehe prototüüpi: tõsine, tubli, mehine. Selline tegelane on Tammsaare teostes
Nagu ei tunne ennast enam ära - need sõnad lausus üks tegelane ja ka film väljendab seda fakti selgelt. Sõda kujundas neid, nad pidid olema julged, halastamatud, emotsioonitud, et vaenlasele vastu astuda. Filmis tõuseb esile tegelane nimega Jüri Jõgi, kelle areng läbi filmi annab väga hästi edasi filmis tekkinud probleeme. Peale teise eestlase Karl Tammiku tulistamist leiab Jüri kaasmaalase taskust kirja pereliikmele. Suurest süütundest vaevatuna toimetas ta kirja Karli õele Ainole, kellele see kirjutatud oli. Jüri armus Ainosse ja tal polnud julgust naisele öelda, et just tema käeläbi oli Karl surma saanud. Ta oli neiusse kiindunud ja ta oli ainus, mida ta siin ilmas siiralt armastas ja vajas, see oli tundmus, mis talle elujõudu ja jaksu andis. Jüri leidis end peagi olukorrast, kus Kreml, väeosa komissaar , kasutades ära Jüri käimist Aino juurde, sunnib teda üksuse teiste liikmete käikudest ettekandeid tegema. Jüri on sunnitud sellega leppima