Põhirõhk on inimesel ja inimese vastuolulisusel. Kujutatakse hea ja kurja võitlust ning "jumalikkuse" ja "saatanlikkuse" käiku inimese hinges. "Vaesed inimesed" "Kuritöö ja karistus" "Idioot" "Vennad Karamazovid". ANTON TSEHHOV- ainevaldkonnaks on väikekodanlane, tema teosed räägivad tava inimestest ja nende tegemistest. Tegelikkuse tõepärane kujutamine. Tema arvates olid inimesed kahte leeri: ühed kunstikalduvusega ja teised kes tegid kasulikku tööd ühiskonnas. Ainevallaks olid inimesed ja nende käitumine. Tema novellides ei juhtu rangelt võttes midagi, süzee kulgeb mööda väga lihtsaid ja tavalisi sündmusi. Ta novell on hakatud kutsuma avatud novellideks, sest nende süzeearendus on traditsioonilisest hajusam ja puänt võib ka puududa. Suurt tähelepanu pöörab Tsehhov olustikulisele detailile. Elu pisiasjad on tema arvates kõige tähtsamad ja hirmsamad.
5 ja ,,Luuletused III’’. Uue luuletajana astus Anna Haava rahva ette sama tagasihoidlikult kui omal ajal Lydia Koidula: kui viimane oli tutvustanud ennast argliku vainulillena, siis Haava tutvustas ennast vähenõudlike nõmmelillena. Haava esimestes luulevihikutes näeme terve rea otseselt Koidulalt üle võetud luulemotiive. [9] Ühiskondlikust võitlusest eemalseisva Haava luule lähtekohaks sai individuaalne tundeelu. Tema ainevallaks sai esmajoones armuelamuste ring. Anna Haava ei ole oma armastuslüürikat kirjutanud mitte sellepärast, et vastav luuleliik on parajasti moes, vaid ta pidi selliseid tundeid väljendama, ta ei saanud jätta oma luuletusi kirjutamata. Sellist elamusjõudu, tundmuste siirust ja kirglikkust polnud ühegi tolleaegse eesti luuletaja armastuslüürikas. [10] Loominguperioodi peale elu pöördepunkti iseloomustab kõige paremini luulekogu ,,Luuletused III’’ ilmumine 1897