Vaimne kultuuripärand – ingl. Intangible cultural heritage; kasutusel UNESCO initsiatiivil kui katustermin mitmesuguste folkloorsete nähtuste kohta. Rahvaluule mõiste määratlemine: 1. Aineloendi kaudu Jakob Hurt 1896: vanavara e rahvamälestused on „vanad rahvalaulud, vanad jutud, vanadsõnad, mõistatused, kohtade nimed, rahvanaljatamised, kombed ja pruugid, rahvausk, ebausk, nõidade laulud ja sõnad, rahva arstimised, lastemängud“ (Hurt 1989; Jaago 1999). NB! Täielikku aineloendit pole võimalik luua, sest folkloor muutub pidevalt. 2. Olemuslike tunnuste kaudu NT Oskar Looritsa (1935), Üle Tedre (1965) ja Eduard Laugaste (1986) määratlused. Rahvaluule on: Kollektiivne, Traditsiooniline, Suuline, Vaimne, Anonüümne (kunsti)looming (Jaago 1999) Uuem Ülo Valgu sõnastatud määratluse järgi on rahvaluule: Tugineb traditsioonile, Varieerub ulatuslikult,
Rahvaluule ei pea olema üksnes vanapärane, suuline ja kogu rahvarühmale omane kollektiivne pärimus, vaid saab olla ka kirjalik ja tänapäevane, nt netifolkloor. 5. Võrdle vähemalt kahte rahvaluule määratlemise viisi eesti folkloristikas. Aineloendi kaudu: selle viisi võttis kasutusele J. Hurt, kelle kohaselt saab rahvaluulet jaotada sellistesse kategooriatesse nagu vanad jutud, nõidade laulud/loitsud, vanad rahvalaulud jne. Tegelikult ei ole võimalik täielikku aineloendit luua, sest sinna saab kogu aeg midagi juurde lisada. Tänapäeval kuuluksid siia hulka ka näiteks interneti meemid. Kommunikatsiooni laadi kaudu: rahvaluule on miski, mida inimesed teineteisele pidevalt vahendavad. See kujuneb ja säilib omavahelistes kommunikatsiooniprotsessides. Sellele on iseloomulikud pidev muutumine ja levik väikestes rühmades, mis hoiavad ühel või teisel põhjusel kokku. Rahvaluule oli 20. sajandi alguses pigem midagi vana ja väärtuslikku
annaabi.ee 
